Friday, October 12, 2012

168

Ma kaotasin ühe päeva juurde.

*

Tänase päeva võiks lugeda kordaläinuks. Ma ostsin Jim Ollinovski luulekogu kahe euro eest, mis on hea. Mul on suurtes kogustes halba veini ja häid mõtteid. Ainult suitsu ei ole.

Ma tahan ära minna, sest muidu saab kõik läbi. Ma tahan ära minna, sest... ma ei tea. Ma tahan selgust saada.

Lähen ostan suitsu.

Thursday, October 11, 2012

164

Tal oli vist kinnas käes. Ma ei mäleta tema peopesa.

*

Kõige rahustavam asi maailmas on tuttavate asjade muutumumatuses veendumine. Loe ära oma sõrmed. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Alati on vastus sama, nad ei vea sind kunagi alt.

Kui mul on paha, siis see aitab. Et neid on kümme.

Aitavad muud asjad ka. Võõrad aknad näiteks. Üks minu väheseid sügiserõõme on kindlasti õhtupimeduses helendavad Teiste kodud. On midagi häbitult intiimset teiste akendesse vaatamises. Enamikel on muidugi kardinad ees, aga vahetevahel on aknalaual lamp või potilill. Siis võib mõelda, milline inimene selles toas elab. Milline inimene paneb aknalauale kardina taha lambi või vaasi kunstorhideedega või portselannuku.

Mõnikord ei olegi kardinat ees. Siis võib vaadata Teiste Inimeste koju sisse. Võib vaadata nende valitud mööblit ja mõelda, kes seal elab ja mis nad seal teevad. Ja kas nad on seal sees õnnelikud või nad arvavad, et nad on oma elu ära raisanud. Kas nad nutavad vahetevahel ja kas nad ikka päriselt armastavad seda meest või naist kellega nad seal elavad.

Vahel, kui väga veab, võib aknast näha Teisi Inimesi, kes elavad Oma Elu. Nad vaatavad televiisorist jalgpalli või hakivad supi jaoks porgandit või vahetavad lambipirni. Sest Oma Elu elataksegi nii, Päris Inimesed teevad selliseid asju. Vahel vaatab mõni kiilanev mees aknast välja ja näeb mind ja pöörab pilgu kõrvale. Küllap ta arvab, et mina olen ka Teine Inimene, kes ruttab koju porgandit hakkima ja lambipirni vahetama. Ainult lapsed vaatavad mind pikemalt - nemad ju ei tea, et Päris Inimesed ei vaata teiste Päris Inimeste akendest sisse.

Tuesday, January 18, 2011

Otsin nostalgiat oma vanade mantlite taskutest

Uus semester algas. Motivatsioon täiesti puudub. Hetkel koristan ühikatuba, äkki aitab kord ja puhtus mul paremini keskenduda. Või siis ma lihtsalt otsin mingit asendustegevust õppimisele.

Iga vana asi mille kapist välja kraamin toob uusi mälestusi. Mu roosa käekott, mida suvel kandsin. Seal sees olid halvad mälestused - hambaarstiarve ja trahvikviitung, kui sügisel Tartust tulles trammi peal trahvi sain. Ja tühi ravimikarp. Ja üks kiri. See kott ei tule küll vist rõõmsast ajast. Hea oli see tühjaks teha.

Häid üllatusi on muidugi ka. Näiteks kraamid kapipõhjast välja kampsuni, mida pole ammu kandnud, sest sellel on veiniplekk, mis pesus välja ei tulnud. Nüüd aga avastad, et plekki polegi näha. Asjad pole tavaliselt nii hullud või nii head kui sa neid mäletasid.

Hea on koristada muusikaga.

I close my eyes and I smile
Knowing that everything is alright
To the core
So close that door
Is this happening?
My breath is on your hair
I'm unaware
That you opened the blinds and let the city in
God, you held my hand
And we stand
Just taking in everything.

And I knew it from the start
So my arms are open wide
Your head is on my stomach
And we're, we're trying so hard not to fall asleep

But Here we are
On this 6th floor balcony...
we're both flying away.

Tuesday, October 12, 2010

Tudengisügis

Tänavune sügis on üks viimaste aastate ilusamaid. Nii palju värvilisi lehti ja võrdlemisi kuivad ilmad muudavad pargid lausa muinasjutumaaks. Eriti ilus on Kadriorus ja Tartu Toomemäel.

Istun hetkel ühikas ja loen tekste filosoofia seminari jaoks, pärast seda hakkan barokk-kunsti eksamiks õppima. Viis nädalat oli tunne, et koolis jälle nii lihtne, aga nüüd on äkki nii palju teha. Ellat pole kodus, tuba on soe ja vaikne. Mõnus ja kodune on siin. Aknast paistab kõrghoonete tuledesära, kostab summutatult liiklusmüra ja kellegi samme koridoris. Lamp joonistab lakke noorkuu kujulise valguslaigu.

Hakkan vaikselt ühikaeluga ära harjuma. Siinne korraldus ja õhkkond ei sobi kindlasti mitte igaühele, aga mulle siin meeldib. Üks tüüpiline näide EKA ühikaelust on tänane vahejuhtum: keegi on duširuumist ära varastanud kraanid, mistõttu seal ennast pesta ei saa, sooja vett pole ka keldrikorruse pesuruumides ega köögis. Täna aitasin Ellal vannitoa kraanikausis juukseid pesta. Keegi pole vargusest väga üllatunud, siinne rahvas võtab sellised uudised stoilise rahuga vastu ja leiab alternatiive. Minagi ei lase ennast pisiasjadel rööpast välja viia.

Üritan see nädal mitte ühestki loengust puududa. Eilses kooriproovis sain kätte oma laulupeo lauliku. Koduteel, laulik käes, kohtasin Aarne Saluveert, kes mulle naeratas ja mütsi kergitas. Lauluproovid teevad mu tuju alati heaks, hea on teistega koos laulda.

Edasi lugema :(
Homme saab nädala selgroog murtud.

Thursday, September 2, 2010

***

Tuul käib
Ernst Enno

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna …
Kukku! Kus on kullerkupud?
Hõissa! Kus on õnnenupud? –
Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi, mis ta maeti sinna? –
Rannal rasked rajud käinud,
Külm on läbi küla läinud,
Aasal härm ja helin ringi –
Tuul käib üksi, ostib kingi,
Nutab tasa, tahab minna –
Kingad kuldsed viivad sinna.

Wednesday, September 1, 2010

Rahulolemine

Täna on olnud nii mõnus ja tegus päev. Ainus väike pettumus oli see, et puudusin kahest hommikusest loengust, kuna käisin arstil. Arst oli kell 10.30, nii et olin ebatavaliselt varasel ajal kodus ja tegus.

Kõigepealt kauaplaanitud sügisene suurpuhastus - koristasin, küürisin, tolmutasin, isegi riidekapi tegin korda. Siis tegin süüa - kana, kurgisalat, võikud. Polegi ammu saanud midagi korralikku teha endale. Siis paar tundi arvutis ja pärast kella kolme sättisin end kooli poole minema. Prantsuse keeles oli meid taaskord liiga vähe ja õppejõud jättis loengu ära. Käisin siis hoopis Erasmuse kohta küsimas ja raamatukogus. Edasi helistas Liisa. Läksin tema ja ta sõbra Taavi poole Keskturu lähedal. Kohvitasime ja pläkutasime. Kella seitsmest sain Museumis Evaga kokku. Läksime EKKM-i näituse Welcome to the Machine avamisele. Kohtasime seal veel Karinit ja Merilini. Näitus oli läbi kolme korruse ja üllatavalt hea. Juba esimesel korrusel jäi mulle silma töö, mis põhines Sir Ebenezer Howardi ideel perfektsest linnamaastikust. Suurel valgustatud pannool oli Õismäe plaan, mille keskel mängis grammofon. Huvitav lähenemine Howardi ideele linnast kui magnetist ja inimesest kui nõelast. Teisel korrusel oli meeldejäävaim töö fotoväljapanek Tallinna puitrajoonidest (Uus Maailm, Kalamaja). Esmapilgul polnud piltides midagi erilist, aga kui kõik ruumis liikumatult seisid, kustusid tuled ja ultraviolettvalgus tõi nähtavale hoopis uue tasandi - majad ja tänavad olid täis militaarseid märke. See nõudis aga publikult koostööd. Negatiivse elamuse jätsid ebaoriginaalsed tööd. On teada värk, et massimeedia, virtuaalmaailm ja info üleküllus on praegu aktuaalsed teemad. Kuid ühte ja sama asja korrutada ilma mingi uudse lähenemisnurgata jätab kulunud ja igava mulje.

Pärast näitust käisime Evaga Rimist toitu varumas ja pargis jutustamas. Siis suundusime bussijaama heli-performance'i üritusele Bussijaam heliseb. Oli üllatavalt äge üritus. Bussijaama ootesaalis vilkusid tuled ja mängiti head muusikat, väljas olid videoinstallatsioonid. Keldrisööklas müüdi vägijooke. Kui muidu on bussijaam mulle alati olnud pigem vahepeatuseks, abivahendiks reisimisel punktist A punkti B, siis nüüd oli põnev sinna minna mitte reisi vaid koha enda pärast. Pinkidel istuv kunstiinimestest publik segunes bussi ootavate perekondade ja vanamammidega, kellest nii mõnelgi hakkas jalg muusika saatel kaasa tatsuma. Tuttav koht sai täiesti uue näo ja tähenduse. Istusime seal koos Otto kursavenna Urmase ja Evaga, arutasime maailmaasju ja kuulasime head heli.

Veidi enne kahtteist pidime Evaga trammi peale minema, et koju jõuda. Kogu tänane päev on mu täitnud positiivse energiaga. Hall sügis on nüüd veidi värvilisem.

Tuesday, August 31, 2010

Sügisekurbus, sügiserõõm

Ja ongi kool ametlikult alanud. Kuigi esimene september on alles ees, oleme meie juba kaks päeva koolis käinud. Ja õues on külm. Ja toas on külm. Ja koolis on külm. Ja vara läheb pimedaks. Ja vara peab tõusma. Ja vara peab magama minema.

Teisel kursusel on teistmoodi olla. Ei ole enam seda head koolielevust, uute asjade ootust sees. Samas on palju julgem, tore oli vanu õppejõude ja koolikaaslasi näha. Tahaks see semester olla tublim ja parem ja püüdlikum ja nii edasi. Aga juba esimeses loengus (saksa keel :P) läks vaimustus üle.

Täna õhtul käisime perega kooliasju ostmas noorematele, minul polnud suurt midagi vaja. Õhtul istusime kõik koos vanaisa juures. Isa ja vanaisa jõid veini ja nagu ikka pääsesid keelepaead siis valla. Vanaisa on muidu kinnine inimene, aga kui rääkima hakkab, saab palju teada. Tuleb välja, et me põlvneme mingist iidvanast vene/baltisaksa aadlisuguvõsast. Ma olen ennast alati sinivereliseks pidanud :D.

Homme peab kella kuuest tõusma kui ma tahan enne kooli veel süüa ja pesema jõuda. Jubedus:S