Tõbi ja Tarkus

Tõbi on endiselt kallal ja mul hakkab tekkima kerge Sudafedi sõltuvus. Köha ei anna ka järele :(...

Täna on üks neid päevi, kus ma saan kaua magada - kool algab kell kaks. Õhtul on esimene trenn Lees. Otsustasime Raxiga, et Kuljusesse saamiseks pole meil kummalgi erilisi eeldusi vaadates kellega me konkureerima peame. Oma kahekümnel inimesel on juba mitmeaastane rahavatantsu kogemus.

Mul on hetkel hull kunstivaimustus peal (millal mu seda poleks?). EKAs käies saan iga päev midagi uut teada. Eile näitas Karin mulle raamatut Jaan Toomikust, kelle kohta ma varem teadsin vaid seda, et ta sittus purki ja pani selle siis näitusele. Tegelikult on tegu igati andeka ja - mis seal salata - segase vennaga. Üks mu lemmikaine on hetkel kunstiteose analüüs. Tänu sellele ainele olen ma hakanud mitmeid teoseid ja kunsti üleüldiselt hoopis teise pilguga vaatama. Teised lemmikained on veel inglise keel, kus me räägime kogu loengu kunstist ja kus saab ka oma arvamuse välja öelda, ja üldajalugu, mis muidu oleks igavuse tipp, aga Vseviov teeb selle üheks kõige huvitavamaks loenguks üldse. Ma tunnen, et ma saan iga päevaga aina targemaks, samas tunnen ennast iga päev aina lollimana - nii palju on veel asju, mida ma ei tea.

Kiigeleee

Tulime just Polymerist ja kui mu jutt väga selge ei paista, siis võib põhjus olla võrdlemisi suures odava veini koguses, mida ma tarbinud olen. Käisime vaatamas filmi 'Inside/Outside', mis rääkis tänavakunstist. Oi, kui palju ideid see mulle andis! Eriti äge oli invisible grafiti - see lastakse väikese laseriga seinale ja samal ajal pildistatakse pika säriajaga. Seinale ei jää midagi, pildile jääb kujutis. Kibelen juba ise proovima! Kahjuks minu kaameraga see vist välja ei tule...

Pärast filmi istusime Polymeri ees ja kiikusime - mina, Teele, Ragnar, Priit, Urmo ja Otto. Kõik olid sellised pidurid ja ei tahtnud edasi juua. Nüüd on mul energiat üleliia, tahaks teha midagi.

Eilne päev möödus rahulikult, jõime koos Raxiga veini ja vaatasime briti filmi nimega 'Driving Lessons'. Üleeilne möödus mitte nii rahulikult. Kell kolm oli Euroopa Liidu majas Caracci näituse avamine. Caracci pildistab Euroopa pealinnu, igal pildil oli ka inimesi. Mõned pildid mulle meeldisid, näiteks Tallinn, kus vanalinna müüri ääres kõndis kõigepealt üksik mantlis kuju ja tema järel kari turiste. Väga iseloomustav. Stockholmi foto oli samuti sobilik - peale üksiku vanamehe oli pildile jäänud veel mitu keelumärki. Rootsist ongi mu mälestused sellised, et kõik oli keelatud. Muidu see näitus mulle väga sügavat muljet ei jätnud, kuigi olen ise ka fotohuviline ja urbanism on mulle väga südamelähedane teema. Aga vein ja toit olid head, saime Kariniga palju nalja. Hiljem suundusime veel Kadriorgu siidrit jooma ja jutustama. Kariniga on hea rääkida, meil on kunstile sarnased vaated ja ta on tõsiselt tark inimene.

Õhtul saime perroonil Urmo, Otto ja Renatega kokku, Priit ja Teele tulid ka. Jõime veel.

Viimasel ajal on mul tunne, et Urmo ei taha enam minuga väga suhelda. Ma ei süüdista ka teda, ma olen kogu aeg koolis või õpin või midagi, pealegi olen tõbine ka. Aga kui me olemegi koos, siis ta nagu oleks pahane mu peale :(...

Aia

Poolteist tundi järgmise loengu alguseni. Mis tähendab, et ma olen siin raamatukogus passinud juba kaks ja pool tundi. *peksab pead vastu lauda* Armastan EKA ebaloogilist tunniplaani...

Kurk valutab:(. Köh-köh... Käi veel märja peaga väljas. Ostsin eile taruvaiku, aga see on nii kohutav, et ma pigem vist kannatan paistes mandleid. Tõusin täna kell seitse ja kõndisin nagu zombi mööda maja ringi. Inimesed ei ole programmeeritud nii vara tõusma. Sellisel ajal MAGATAKSE! Mmmm, uni....

Ma peaksin tegelikult tegelema oma ettekandega performance'ist, aga ma ei viitsi. Õhtul on rahvatants. Jee :)

Nii mõttekad on need igavusest kirjutatud blogid... Lihtsalt - põnevad. Oeh...

Holladerii ja hõissassa!

Käisin täna esimest korda rattaga koolis. Ei olnudki nii lihtne, et vuhised kohale. Esieks lõhkus mingi julla mu sadula juures mu sukad ära. Teiseks olid sadul liiga kõrge. Kolmandaks tuli välja, et min imeilus vanakoolikas kott ei sobi rattasõiduks - muudkui tilpnes mul ees ja oli tüliks. Nii et homseks tuleb sadul alla lasta, metalljulla ära taguda ja seljakott võtta.

Ma sain teada ühe oma lemmikuima Picasso tsitaadi:
Lapsena joonistasin ma nagu Rembrandt ja kogu ülejäänud elu õppisin joonistama nagu laps.

Käisime täna esimese rahvatantsu trennis, kus tuli välja, et minu hand-eye cordination on nullilähedane :P. Aga igati äge oli ja ma loodan, et oktoobri lõpuks oleme me saanud täieõiguslikeks Kuljuse liikmeteks. Kuigi homseks ma arvatavasti valutan igalt poolt.

Järgmisel neljapäeval on KUMUs näitus, mida ma ei jõuaaaaa ära oodata - 'I love Malmö'. Warholi tööd!!!! Miau.

Minu Helesinine Unistus....

Oeeh, nädalavahetus oli tegus ja sai liiiiga ruttu läbi. Reedel käisime Teelega Tarbekunsti ja Disaini Muuseumis kahel näituse avamisel. Hiljem liitusid meiega veel Karin ja Urmo. Esimene näitus oli isegi ägedam. Tegu oli Janno Roosi ja Andres Labi töödega, mis võitsid 2008. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia. Näituse nimi on 'Uluk on inimese sõber'. Tegu on riidenagide kollektsiooniga. Kõik nagid on tegelikult põdrasarved, mis on mustast metallist spordivahendite külge monteeritud - poksija, soome kelk, suusad, ratas, rullikud. Mõnusad kiiksuga asjad. Väga (põdra)pullid. Ainult vein oli seal halb.

Vaatasime vahepeal Teele ja Kariniga (Urmo polnud veel kohal) ka püsiväljapanekut. Ooo, need ehted... Ma ei teadnudki varem, et Arrak oli ka ehtekunstnik ja veel hea ehtekunstnik. Mu lemmikasi sellelt näituselt polnud küll tema loodud, kahjuks olen kunstniku nime unustanud, kui keegi teab, öelge mulle. Tegu oli hõbedast kaelaehtege nimega 'Valge vares'. Keti otsas rippus kompositsioon lendavatest varestest, kellest üks oli silmatorkavalt valge. Armusin sellesse ehtesse, näpud hakkasid sügelema.

Teine näitus oli austria disainist. See mulle nii väga ei meeldinud, kuigi tegu oli suure näitusega. Kohal oli Aktuaalne Kaamera, kohtasime ka meie rektorit. Vein oli veel halvem, kui eelmisel näitusel. Kuna me kõik (v.a. Teele) olime näituse lõpuks juba üsna napsised, otsustasime suunduda Linnahalli juurde jooma. Rääkisime juttu, naersime, kiusasime Teelet:). Karin on tõeliselt äge inimene, tark ja vaimukas. Mulle meeldib, et ta julgeb oma arvamuse kõva häälega välja öelda. Kursaõdedega on mul vedanud.

Hommikul oli pohmelus... Mis ei takistanud meid õhtul edasi joomast. Raxu sai omale rastad!!! Ta näeb niiiiiiii äge välja. See läheb ta isiksusega palju paremini kokku kui ta eelmine soeng. Ühesõnaga, õhtul sain Kariniga kokku, Urmo ja Renate liitusid ka meiega. Ostsime alksi ja suundusime Väike-Ameerikasse, kus toimus Uue Maailma festival. Tegu on ühe igati ägeda ja tänuväärse asjaga. Kuulasime Head (suure algustähega) muusikat - Zahir; Under Marie; Eplik, Pehk ja Kasar ning Jäääär. Kohtasin umbes-täpselt sadat sõpra ja sugulast. Leidsime poest koeratoitu nimega OTTO :D. Nägime ühe paneelmaja köögiaknast paljast meest :P. Õige pea liitusid meiega veel Rax ja Ove ning Teele koos oma sõbrannadega. Otsustasime afterparty Kukus vahele jätta kehvade finantsolude tõttu ja suundusime alkojahile. Alkot leidsime meie juurest - pool pudelit Monte Cristot ja seitse orikat. Istusime perroonil ja jõime, kuni kõik oli otsas. Oli igati äge õhtu. Siis saatsime Eva ja Karini koju, Urmo saatis Renatet ja koju tuttu.

Issand kui pikk see postitus on... Natuke veel, kannatage ära :)

Täna täitus minu Helesinine Unistus - sain omale ratta!!!! Uue Maailma rattaoksjonilt. Maksin küll soolase summa, aga ta on ju niiii ilus. Sinine meestekas, sügavast veneajast pärit. Autentse vedrudega nahksadula ja rattakotiga. Erinevate pedaalide ja grippidega. Kergelt roostes ja loperguse esirattaga. Niiiiiiii armas ja MinuOma.

Ho! Ho! Ho! Ho!

Tulin just Juuksurist, kust sain üle pika aja ühe tõsiselt hea kontserdikogemuse. Ikka veel selle mõju all... Seal mängis nimelt EGO - Estonian Guitar Octet, kuhu kuuluvad sellised tegijad nagu Robert Jürjendal, Mart Soo, Kalle Tikas, Paul Daniel, Tarvo Kaspar Toome, Tõnis Leemets, Virgo Sillamaa ja - tadararataraa! - Jaak Sooäär!!! Ragnari arust oli kontsert ka äge, Priidule ei meeldinud. Minu arust oli niiiiii hea. Uskumatu, et kitarrist on võimalik selliseid helisid välja võluda. Viimases loos kaasati ka publik: laulsime ho! ho! ho! ja susisesime šššššš... Istusin seal vahepeal nagu transis, eriti eelviimase loo ajal, mis oli niisugune araabiapärane ja viis mind ära kaugele maale. Ei tea, kas asi on selles, et me täna inglise keele tunnis Miróst rääkisime, aga mul olid kontserti kuulates pidevalt just tema tööd silme ees. Juba tunnis ma mõtlesin, mis muusikat Miró maal 'Bottle of Wine' mulle meenutab. Millegipärast käivad mul muusika ja kunst tihti käsikäes, nii mõnigi muusikapala toob teatud teosed silme ette, vahel kunstinäitusel meenub mõnda tööd vaadates mingi viis, mis hiljem kummitama jääb.

Nüüd on vässššššssššš....

Patsid ja pirniliköör

Eile oli meil esimene inglise keele loeng/tund/misiganes. Kartsin juba ette, et tegu on samasuguse pläkutamisega nagu saksa keeles, aga üllatusin. Miralda Kangilaski on igati äge tädi, aine tundub ka päris asjalik. Õhtuse Modernsuse sünni asemel sain hoopis Urmoga kokku, aga Karini ja Eva sõnul ma millestki väga ilma ei jäänud - tegu on magistriloenguga, seega ma ei hakka seal niikuinii käima.

Õhtul rändasime Urmoga Kristiines ringi. Muljetasin oma EKA muljeid, Urmo rääkis, kuidas tal selle Kanada värgiga on. Väga hästi vist ei ole :(. Kaklesime natuke meie põhiteemal - eesti haridussüsteem - aga pärast leppisime ilusti ära.

Täna hommikul ootas meid koolis meeldiv üllatus - Vseviov teatas, et kultuuriajaloos pole meil mõtet käia, kuna üldajaloos võtame samad asjad niikuinii põhjalikumalt läbi. Jeeeee, kolme korra asemel pean ma nüüd vaid korra nädalas kell seitse ärkama!! Nii halb oli minna pärast Vseviovi loengut saksa keelde... Ma olin juba häälestunud kõrgemale tasandile, Vseviov oli mu aju pahupidi keeranud ja siis tagasi pannud ja - papahh - ich bin, du bist...

Õhtul käisime Urmoga ArtDepoos Ungari fotokunstnike näitusel. Oli hästi ääägee. Juba see ruum ise sobis nii hästi näituseks. Jõime mingit pirnimaitselist konjakilikööri. Mulle meeldisid eriti kaks kunstnikku. Tamàs Dezsö oli viimasel ajal nii äraleierdatud vanainimeste pildistamisele lähenenud teistmoodi. Värvid olid hästi ilusad ja ka ruumiga oli huvitavalt mängitud. Pildid polnud nii masendavad kui tavalised kortsus vanainimeste fotod. Teine kunstnik, kes mulle väga meeldis, on Tivadar Domaniczky (ei, ma ei jätnud seda nime meelde, kirja panin). Ta mustvalged ja udused pildid olid judaismi teemalised, need võlusid oma valguse ja varjude mänguga. Piltidel oli uduste inimeste seas ootamatult teravaid nägusid tagaplaanil. Üks pilt palvetavast noormehest oli tehtud läbi õhukese loori. See kõik andis fotodele sellise salapärase õhustiku.

Pärast kahte kokteili ja poolt tundi olime juba üsna švipsis. Jalutasime vanalinnas ja arutasime kunstiprobleeme. Urmoga on alati hea vaielda ja arutada, ta on nii tark ja meie arusaamad kattuvad tihti.Viimasel ajal julgen ma oma arvamust kunsti kohta palju rohkem välja öelda. Olen aru saanud, et kunsti ei pea vaatama vaid autori silmade läbi, ei pea alati püüdma aru saada, mida kunstnik on oma teosega öelda tahtnud. Vaat et sama tähtis on see, mis tähenduse omandab teos sinule, kuidas publik sellele reageerib. Olime Urmoga kaua väljas, lõpuks hakkas vihma sadama. Uus vabaduse plats on vihma käes nii ilus (kui see koletislik postament seal künka otsas kõrvale jätta).

Nüüd ma ootan laupäeva, mil Ragnar omale rastad saab. Tahaks teda juba patsidega näha! Ja mõne aja eest helistas Teele - ta ostis mulle Indigolaste pileti!!!!!! Kas mul pole mitte maailma parim õde (L)? Nüüd ma asun tänase päeva magustoidu kallale - Õnne ostis eile Bayley ja Conrani Disainiraamatu, mida ma olen juba tükk aega Apollos vesise suu ja uduste silmadega vaadanud. Nämma...