Üks seosetu sissekanne

Jälle pole ammu saanud kirjutada - eelmine nädal oli hullumeelne: vanaaja kunsti ajaloo referaat, kunstiteaduse seminar, inka ettekanne... oeh... ilm ka nii nukker ja sügisene...

Käisime üleeile Polymeris filmi vaatamas. Äge oli. Filmi nime enam ei mäleta. Aga see oli keeruline nimi ka. Olin koos Ragnari ja Kariniga. Jõime veini, pärast filmi oli seal veel väike bändikas - ühesõnaga mõnus oli. Eelmisest nädalast algas meil uus aine, keskaja kunsti ajalugu, või nagu Eva selle väga hästi ümber nimetas - Kristuse kannatused. Täna suutsin ma kogu esimese loengu jooksul korralikult konspekteerida, teine loeng läks jälle laevade pommitamise nahka.

Valimiste tulemused ajavad mind endiselt nii vihale, et ma ei taha sellest rääkidagi. Blah...

Mmm... homseks pole midagi teha. Peale saksa keele. Mida ma teen enne tundi. Tegelikult hakkaks mõistlik inimene kirjutama oma kümnelehelist kunstianalüüsi esseed. Mõistlik inimene. Mitte mina.

Ahjaa, ma sain reedel muporaiskadelt trahvi. Eva sai ka. Rääkisime juttu, ei pannud tähele enn kui oli liiga hilja - rohelised mehikesed juba bussis. Tegelikult oleksin ma jõudnud komposteerida küll, aga üks vene nolk lükkas mu käe ära. Hehe, ta jäi ise ka vahele ja see oli tal juba viieteistkümnes kord. Kahjurõõm on see kõige suurem rõõm. Aga no pole hullu. Olen kaks aastat ilma piletita sõitnud, kui ma oleksin kogu aeg kuukaardi ostnud, oleksin kulutanud 2400 krooni. Nüüd sain 240 krooni trahvi. Seega olen kümnekordselt kasumis.

Neljapäeval on KTI rebastepidu. Karin ei viitsi tulla, aga Eva tuleb, nii et ma ei pea üksi nurgas passima.

Kohvi tahaks....

Ja kohe on vahenädal läbi...

Aga vähemalt oli äge - jõudsin natuke õppida, KUMUs Warholi ja Ülo Õuna vaatamas käia, Toltsi näituse avamisel käia.

Eile käisime Kariniga väljas. Kõigepealt paaris kaltsukas, siis MÄSU galeriis Kopli kooli vilistlastööde näituse avamisel. Ei olnud eriti hea näitus... Meeldisid raamatuköited, kõik muu oli suht jama.

Edasi jõime siidrit alguses Linnahalli juures rannas, hiljem Estonia mälestusmärgi juures mäe otsas. Siis liikusime RockStarsi, kus oli JMKE kontsert. Enne seda lällas laval ppolpaljas purjus Contra. Aga kontsert oli äge, välja arvtaud fakt, et kaduma läksid Õnne punased kindad, mida ma laenanud olin...

Ruubik Ruudus

Käisime täna Eva ja Kariniga KUMUs Soome ühe tuntuima popkunstniku Harro näituse avamisel. Tõsiselt hea oli. Tööd nagu Seapere, Seamessias ja Paha Lugu on lihtsalt legendaarsed. Näitus oli vaimukas - oleksin tahtnud näha inimeste nägusid siis, kui see Soomes seitsmekümnendatel esimest korda üleval oli :D.

Oijahh. Muidugi suutsime ka kenasti igatpidi feilida - näiteks veiniga näitusesaali jalutada, kust meid siis kiiresti välja kupatada. Ja kui ära minnes garderoobitädi minult mu numbrit küsis, andsin ma talle oma koduvõtmed koos lambast võtmehoidjaga.

Nüüd ma olen kodus ja üritan ruubiku kuubikut lahendada. Juba sajandat korda alustan otsast. Nägin just ühte videot, kus viieaastane seda paari minutiga tegi. It made my ego hurt...

Lasnamäel on majad sirges reas, ringi hakkab käima pea kui proovid pääseda...

Kunstieaduse esimese kursuse tudengid Lilia B. ja Karin P. pikaajalise ja kurnava uurimistöö ning katsete tulemusel on välja tulnud šokeerivad faktid - EKA soodustab joomist.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Või mitte nii kaugel. Esmaspäeval käisime Kariniga Lasnamäel pildistamas. Sellest oleks võinud valmida lühifilm pealkirjaga "Kaks Blondiini ja Fotokaamera ehk Ellujäämiskursused Ida-Euroopa Getos". Aga ei valminud. Kohtasime tervet hulka väga huvitavaid persoone alates kioskitädi Galinast, kes meile praakpatareisid müüs kuni seitsme Vasja ja Volodjani, kelle arust olime me küll nagu kalad kuival maal. Aga häid pilte sai sealt küll.

Siis, varustades ennast kõigepealt õlle ja veiniga, suundusime Karini juurde Kalamajja. Õige pea liitusid meiega veel Karini sõber Lauri(?) ja kaks šampapudelit. Jutud jätkusid Keskerakonna ja Märt Sultsi teemadel poole ööni. Hommik polnudki kõige hullem. Õppisime inglise keele tööks, mis oli üllatavalt keeruline, muide.

Eile käisime Toltsi näituse avamisel Hobusepea galeriis, kus suutsime kumbki ära hoomata kolm klaasi veini. Sattusime rääkima fotograaf Kalju Suurega, kes on lihtsalt niiii uskumatult tark inimene, et ma kartsin oma suud lahti teha - niikuinii sealt midagi tarka välja poleks tulnud. Natuke näitusest - ülemisel korrusel olevad maalid mulle nii sügavat muljetei jätnud kui assamblaažid keldrikorrusel. Saime tükk aega naerda tolmuimeja üle allkorrusel - just samal hommikul tõi Vseviov loengus tabava ja vaimuka seose - ori Rooma ühiskonnas oli nagu tolmuimeja meie omas. Näituse idee oli iseenesest väga hea. Ülemise korruse maalidel oli kujutatud lihtsaid esemeid, mis olid ülendatud (või alandatud?) sümboliteks. Alumisel korrusel oli protsess vastupidine - tavalistest esemetest - suusk, tolmuimeja, kapp - oli tehtud kunst.

Olime ühed viimased lahkujad - seal oli lihtsalt nii huvitav. Ahjaa - üks ägedamaid asju, mida me avastasime, oli galerii imeilus pariislik sisehoov. Ühesõnaga, edasi suundus meie tee harjumuspäraselt alkoholiosakonda veini ja õlut/siidrit ostma. Olime Karini juures ja mängisime Focust ning Cluedot, mis on mäng, kus tuleb leida mõrvar. Märkimisväärne on see, et väga tihti osutus mõrvariks Karin :D. Lõpuks olen tutvunud kellegagi, kes jagab minu lauamängukirge!! Uskumatu.

Hommikul üles ärgates oli õues pime. Masendav. Olime teadustöö metodoloogias Marleeniga kahekesi. Kella kaheses loengus kavatsen Eva ja Karini mõrvata selle eest, et nad kohale ei tulnud.

Mõned meist annavad, mõned meist võtavad, mõned meist kaotavad ennast ja nutavad, kuid teisel kasvavad tiivad ja lendavad ära nad...

Ja Urmo läkski ära. Mulle ei jõua see siiani kohale. Ta helistas mulle täna Amsterdamist ja rääkis muljeid.

Reedel oli ärasaatmispidu. Mina jõudsin Maurusesse alles pärast üheksat, kui Urmo, Otto ja Helen olid seal juba tükk aega trimbanud. Renate tuli natuke pärast mind. Jõin ära ühe siidri, mängisime kaarte, rääkisime juttu. Helen läks mõne aja pärast koju. Ostsime poest veel alkoholi ja suundusime hundiparki, kus meid ootasid juba meeldivalt joogised Karin ja Katerin, kes olid lahkesti nõus minuga rummi jagama, mida ma koos gin longdringiga jõin. Hommikul kahetsesin. Oli äge - jutustasime ja naersime. Mingi hetk liikusime levikasse, kus oli metsikult rahvast. Minu kontsad ja silmapliiats meelitasid ligi karja vanu lakku täis perverte - oh seda rõõmu... Ma ei tea siiani, kuidas meil õnnestus laud saada. Tarbitud alkohol muutis kõik kuidagi häguseks. Karin ja Urmo paistsid kenasti läbi saavat, aga lõpuks sai mul kõrini, et mul kellegagi rääkida polnud, pealegi oli seal umbses keldris juba päris paha olla ja toole ka ei jätkunud. Otsustasin jalutama minna.

Kuna Rax ja Priit olid disainiööl, mõtlesin nendega kokku saada. Leidsin nad täiesti õnneliku juhuse läbi - kondasid kaks purjus tüüpi Rotermanis ja kui ma hüüdsin, tuli välja, et olidki nemad. Hakkasime lõbusas tujus kodu poole liikuma - mina poiste vahel. Laste Maailma ees tuli meile vastu kamp eesti(!) noori, kes olid alkoholist julgust saanud ja tülinorimise tujus. Ühele noormehele ei meeldinud, et me kõrvuti tänaval käime. Me küll üritasime rahulikult rääkida, aga kui inimene ikka tahab kakelda, siis ta leiab selleks ka põhjuse. Üritasin küll Priitu ja Ragnarit sealt ära tõmmata, aga asjata. Läksin korraks maja nurga taha abi kutsuma, aga tuli välja, et seal seisavad selle sama kamba ülejäänud liikmed - feil! Üritasin neile selgeks teha, et nad oma sõbrale aru pähe paneksid, aga selle asemel said nad hoopis minu peale pahaseks ja ei lasknud mul tagasi tänavale minna. Kui ma lõpuks ümber nurga tagasi läksin, oli Ragnar läinud ja minu kott ja telefon ja võtmed koos temaga. Paanika!

Pärast umbes pooletunnist tulemusteta otsingut istusin Sõpruse ette pingile meelt heitma. Rumal mina - istu teinekord paigal ja ära hakka organiseerima! Ma vist nägin eriti õnnetu välja, sest varsti kõnetas mind üks mustanahaline noormees ja küsis, mis minuga juhtus. Kurtsin siis talle oma muret ja ta pakkus end appi otsima. Temal samuti mobiili polnud. Kõndisime pikalt mööda vanalinna ja rääksime samal ajal juttu. Tuli välja, et Michael on igati äge tegelane. Sündinud Nigeerias, elanud peaaegu kogu elu Suurbritannias, hetkel õpib Helsingis filosoofiat. Hea oli temaga rääkida, sest me teadsime mõlemad, et ei näe üksteist enam kunagi. Ta oli mõnusalt küüniline inimene, tegi rassistlikku nalja :D.

Lõpuks otsustasin koju minna, Michael läks oma hotelli. Kätlin lasi mu sisse ja ma avastasin, et Rax on vahepeal kodus käinud - meie mõlema kotid olid voodi peal ja mul oli 18 vastamata kõnet. Hakkasin just Raxile helistama, kui tema mulle helistas ja kümne minuti pärast oli ta juba kodus. Jumal tänatud! Tuli välja, et me olime samal ajal umbes samas kohas üksteist otsinud. Huvitav, kuidas inimesed ilma mobiiltelefonideta üldse kunagi hakkama said?

Eile sain veel korra Urmoga kokku. Rääkisime ta reisist ja niisama igasugustest asjadest. Kui ta ära minema hakkas, jõudis mulle kohale, et ma ei näe teda võib-olla 4-5 kuud. Tutvumisest saadik pole me kordagi nii kaua lahus olnud. Ma olen tema pärast rõõmus, aga samas kurb ka. Toas hakkasin lihtsalt nutma. Ta on mu parim sõber ja ma ei oska olla ilma temata...

Hirm hakkab siis kui ilus on valus

Nii kaua on jälle möödas viimasest postitusest, et siia ei mahu ju kõik ära mis juhtus...

Täna oli Tiiu sünnipäev, mis oli jällegi tore. Mina viisin kaardi, kuhu kõik alla kirjutasid, ja pirne, Eva tõi kooki, Marleen kummikommi. Istusime sööklas ja sõime ja jutustasime ja naersime ja... oli tore.

Okeika, laupäeval käisime Otto juures. Kõigepralt tiirutasime ratastega ringi, mina, Urmo, Otto ja Renate. Sõitsime mööda seda laudteed, mis ühendab Roccat ja Stroomi randa. Tähed särasid ja mingi öölind tegi häält ja see kõik oli niiiiiiii ilus - ei uskunud, et olen ikka veel Tallinnas. Ma usun Jumalasse, kui ma ütlen tema kohta Loodus (F. L. Wright). Otto juures oli naljakas. Rõdult paistis meri ja udu ja mets ja tähed ja oli ilus. Siis toimusid veel tegevused õuna ja toruga :). Ja siis tuli uni peale. Me Renatega olime sellised kangelased, et sõitsime kell pool neli ratastega koju. Oma voodi on ikka oma voodi.

Laupäeva õhtul oli Indigolaste Sügismoosi kontsert Vanalinna Muusikamajas ja ma ei liialda öeldes, et see on üks mu elu parimaid - kui mitte parim - kontserdikogemus. Käisime seal koos Ragnari ja Teelega. Rõõmus ja muusikast joovastunud rahvas istumas vaipadel, patjadel, toolidel, aknalaudadel, sooja septembriõhtu tuuleke akendest puhumas, meeleolu loov valgus, naljakad apsud, maitsvad pannkoogid veel maitsvama moosiga ja muidugi see kõige tähtsam - Muusika suure algustähega. Helid, mis igaüühe automaatselt kaasa kisuvad, sõnad, kus iga rida on sisukas ja mäletamisväärne, vaikne trummimüts, tšello dum-di-dum ja kitarrisoolod. Oeh. See kontsert ei jätnud kedagi külmaks ja kui lõpus Päikest laules pidi ka publik kaasa laulma, ei kahelnud keegi, kas teha häält või mitte - see oli nii positiivne kontserdikogemus, mis laadis positiivse energiaga.

See oli nii hea. Mul oli nii kurb ja nii rõõmus ja nii ilus olla, et lausa hirmus.
Ja selle peale ma laulan veel natuke Päikest: Taaskord koidab päev, mil sind ma endas näen ja oma olemuse paremaks muudan...

Grey Day

Kas teie teate, mis on frottage ja mis on grottage? Aga mina tean, vott!!

Me läheme täna kursaõdedega KUMUsse Katyni vaatama. Kohe varsti. Hakkan kaheteistkümne minuti pärast liikuma. See peaks jube hea film olema, Vseviov juhatab seda sisse. Kes ei tea, siis tegu on Poola režissööri Wajda meistriteosega, mis räägib Nõukogude Liidu poolt toime pandud massimõrvast Katyni metsades.

Mul on järjekorden neljatunnine EKAlik paus loengute vahepeal. Hommikuses teadustöö metodoloogias ja bibliograafias olime kolmekesi - mina, Eva ja Merilin. Õpetaja jäi hiljaks ja ma juba kartsin, et tund jääb ära. Ega ma niisama viitsi kell seitse tõusta.

Niisugune imelik-nostalgiline-kurblik-igatsev tunne on viimasel ajal. Ei teagi millest. Eile oli ema sünnipäev. Hommikul sadas natuke, ja õhtul oli taevas maailma kõige ilusam vikerkaar. Terve taevas oli seda täis ja paar minutit oli vikerkaari isegi kaks. Minu rotikaamera ei suutnud seda muidugi korralikult jäädvustada.

Uni on. Mul on kogu aeg uni. Tahaks midagi head. Tahaks kodujuustu.

Lammas on tagurpidi sammal.