Rain

Suvi. Kuum ja meeletu ja väsitav ja värskendav. Ja hullumeelne. Niisugust pole veel olnud. Pärispea, Ottomaa, Haapsalu, Lelle... ja kõik teised väiksemad ja suuremad seiklused.

Valge liblikas lendas tuppa. Tahaksin midagi jäädvustada sellest suvest. Mitte pilti või videot, vaid seda tunnet, neid lõhnu, värve, maitseid, meeleolu. Kui saaks kõik selle purki panna ja siis mõnel külmal talveõhtul purgi lahti teha ja kõik selle ülevoolava aja endasse ahmida. Kuuma asfaldi lõhn, merevee maitse, muusika... Ühekorraga on nii hea ja nii halb olla. Magamine tundub ajaraiskamine, igal õhtul on kahju, et üks päev on jälle möödas. Ja samal ajal on sees kummaline ärevus.

Sest aru saan - see rõõm ei jää ju kestma.

Eile oli jälle ks ilus õhtu. Uued inimesed, värsked ideed. Ja jälle olen maganud vaid napid kolm tundi. Võiks, oleks, saaks!

Sii lõpetuseks veel midagi head:

Rain

I opened my eyes
And looked up at the rain,
And it dripped in my head
And flowed into my brain,
And all that I hear as I lie in my bed
Is the slishity-slosh of the rain in my head.

I step very softly,
I walk very slow,
I can't do a handstand -
I might overflow,
So pardon the wild crazy thing I just said -
I'm just not the same since there's rain in my head.

Shel Silverstein

:)

Tartu vaimus

Tulin just oma muuseumipraktika viimaselt päevalt, mis toimus Tartus. Olen üleni selle mõju all. Seal oli soe ja sõbralik, aeglane ja rahulik. Nagu ikka Tartus.

Muuseumid olid üllatavalt huvitavad. Mina ja Karin ERMi kahjuks ei jõudnud, sest pidime kehvade finantsolude tõttu pöidlaküüdiga reisima. Aga Mujal oli tõesti äge. Täielik üllataja oli Tartu Kunstimuuseum. Negatiivseks üllatuseks oli maja seisukord - kahtlase väärtusega laed, seintelt pudenev krohv, allapoole igasugust arvestust kliima. Aga kõik sai korvatud muuseumi teadusdirektori Tiiu Talvistu poolt, kes näitas meile nii Vallikraavi tänava fondi kui ka Viltuse maja näitusesaale. See naine äratas minus uuesti ellu kunstipisiku, mis lõputute koolitööde käigus juba õige pisikeseks oli kahanenud. Talvistu on nii tark ja tema juttu kuulates saab ilmselgeks, kuidas ta armastab ja hoiab tema kätte usaldatud kogusid. Ta suhtus maalidesse nagu vanadesse sõpradesse või oma lastesse, keda ta ka uhkelt teistele näitas. Olen kindel, et Pallase näitus poleks mulle pooltki nii suurt muljet avaldanud ilma Tiiu Talvistu kommentaarideta.

Edasi käisime Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, mis nii suurt elamust ei pakkunud, sest olen seal varem korduvalt käinud. Viimaseks nö maiuspalaks jäi mänguasjamuuseum oma äsjaavatud Teatrikoduga. Seal minetasime kõik oma kunstiteadlase-väärikuse ja mängisime nukkudega nagu väikesed lapsed. Tagasiteel lugesin rongis Mark Twaini "Jänkit kuningas Arthuri õukonnas". See raamat ja kaks nädalat rahahädas muuseumite külastamine on mind viinud üsna ühiskonnakriitilisse meeleollu.

Aga nüüd mul on lõpuks midagi head ka oodata. Homme on Patareis Kultuuritolm, mille piletid juba Urmo rahakotis ootel on. Tõotab tulla vägev üritus. Ja lõpuks on mul ka potensiaalne töökoht - giid Kadrioru kunstimuuseumis.

Je pense que je suis heureuse... C´est bizarre.

Suvine

Jälle on nii kaua aega mööda läinud ja mina pole midagi kirjutanud. Ennast välja vabandada saan vaid sellega, et mul oli sess. Ja nüüd on see läbiiii!!! Oeh, lõpuks ometi.

Vahepeal on nii palju juhtunud. Ja muutunud. Täna olen teist ööd järjest Eve juures kodus ja ei tunnegi ennast enam nii üksildasena. Avastasin täna, et olen hakanud elu juures hindama teisi asju kui varem. Näiteks ema tehtud toitu. Kui sa pole päev läbi sõna otseses mõttes midagi söönud, siis maitseb ema tehtud ühepajatoit suisa jumalikult. Ja üldse, mul on hetkel palju, mille eest tänulik olla. Mul on kotis terve pakk suitsu :). Jah, ma tean, ma tean, aga minu jaoks on see suur asi! Ja mul on sõpru, kelle poole ma saan pöörduda, kui olen kurb või üksi või kui lihtsalt on vaja südant puistada. Ja see on tõesti suur asi.

Pealegi algab nüüd suvi. Võiksin ju vinguda, et mul pole ikka veel tööd, et ma pean praktikale minema ja nii edasi, aga õues on selleks liiga hea ilm. Kell on pool kümme aga ikka veel on valge. Maikuu on vist siiski mu lemmikkuu aastas ja mitte ainult mu sünnipäeva pärast. Koolis on lõpuspurt. Õues on soe ja roheline ja sa suudad seda veel hinnata, sul pole suvekuumusest kõrini ja sul on ikka veel meeles talv, külm, lumi...

Jalutasin täna raamatukogust koju (mul polnud bussipiletit :P) ja vaatasin inimesi. Ma teen seda sageli. On huvitav mõtiskleda, kes nad on, kust nad tulevad, kuhu lähevad. Mida nad mõtlevad? Miks see noor naine oma lapse peale nii kuri oli? Kas see poiss ehk abiellub kunagi tüdrukuga, kellel ta praegu käest kinni hoiab? Mis saab kümne aasta pärast nendest nagadest, kes tõugeldes minust mööda jooksevad? Mida mõtleb see mantliga mees, et ta nii sünge näoga on?

Ohjah. Aitab arutlemisest, hammas hakkas valutama :(. Lähen loen raamatut ja poen põhku. Ja püüan mitte karta seda pimedust oma toa ukse taga.

Raamatukogus

Jälle. Või siis ikka veel. Ma ei mäletagi enam, mis tunne oli, kui mu ees ei terendanud ähvardavalt järgmist tähtaega või eksamit...

Nüüd on siis kunstiteose analüüs lõpuks valmis ja ära saadetud, hetkel tegelen esimesega kahest arhitektuuriteose analüüsist. Jumal tänatud, et materjali jagub. Kirjutan Tina tänava juugendvillast, teema ju iseenesest huvitav, aga viitsimist ei ole üldse. Saaks täna kaks lehekülgegi valmis.

Külm on ja tuju ka kehva. Ei teagi enam, mida ja kuidas mõelda. Vaevu saan milleski kindel olla, kui juba mõni pisiasi mult julguse röövib ja rööpast välja viib. Raske on õppida uuesti usaldama, vähemalt minu jaoks on see küll meeletult keeruline. Tahaksin kogu aeg endasse tõmbuda, ära põgeneda, omale mingi kesta ümber kasvatada kust keegi ega miski ei pääse mulle haiget tegema. Nii-ii hirmus on ennast natuke rohkem avada, palju lihtsam oleks ju lihtsalt... Aga ei.

Kardan, et kui edaspidigi niimoodi käitun, jään lõpuks täiesti üksi. Üksiolek on kummaline asi. Seda on mitut sorti. On lihtsalt teistest inimestest ajutine eemalolek, mis võib kohati olla väga vabastav. Aga on veel see hingeline üksiolemine, see tunne, et su ümber on klaasist mull ja keegi ei kuule sind sealt seest. Ja sa kardad, sest sa tead, et kunagi saab mulli seest õhk otsa...

Oh, ei teagi, millest mul selline tuju on. Õues paistab päike ja mina nukrutsen niimoodi. Peaks vist millelegi muule mõtlema, aga lähitulevikus ei terenda midagi meeldivat. Istun kaheksani raamatukogus, kirjutan, siis koju, kus mul pole midagi süüa peale väikese tarrapudruportsjoni, nii et hommikusöök jääb ära. Nojah, rannahooaeg ongi ju tulekul. Ja siis magama. Homme kordub sama - raamatukogu, kodu, voodi. Ainult et homme pole mul süüa ega suitsu.

Issand missugune nutulaul :/
Tegelikult pole kõik sugugi nii hullusti. Kolmapäeval näen võib-olla üle pika aja Ragnarit ja kuulen ta Pärnu muljeid. Nädalavahetusel on Renate sünnipäev. Ja... ok. Rohkem ei tule positivismist midagi välja. Tagasi oma juugendvilla juurde.

***

Tahaksin midagi luua,
Teistele enesest anda,
Midagi uut siia tuua,
Kunstniku koormat kanda.

Et te siis kuuleks mu luulet,
Et te siis loeks mu sonette.
Et kogu maailm mind kuuleks,
Põlvili langeks mu ette.

Jääks must vaid midagi maha!
Kasvõi paar lühikest rida.
Ajalooõpiku taha
Lapsena soditud süda.

Hall päev

Täna on hall päev. Taevas on hall, lumi on hall, puud on hallid, majad on ka hallid. Isegi valgus on hall. Ja mul on hallid püksid jalas.

Ma vaatasin täna vanu fotosid. Kas on võimalik, et varem oli elu värvilisem? Äkki kaotab maailm iga päevaga oma värve ilma et me seda ise märkaksime ja kümne aasta pärast elame me kõik juba must-valges maailmas?

Ottomaa. Suvi suure tähega.

Soe ja päike. Ragnar ja Urmo ja Otto ja Renate ja Priit. Petank ja makaronide keetmine ja jaanituli ja rand ja lõputud heinamaad ja rändamine ja... muud seiklused.

Löwenruh park. Me veetsime seal oma suve.

Saime seal too päev Urmoga kokku ja mina kandsin oma rohelisi kingi. Nendega oli nii võimatu käia, ma sain omale viis villi ja kutsusin Ragnari sinna, et ta mulle kojutulekuks ketsid tooks. Aga siis oli suvi. Ma mängisin kitarril American Pie'd ja Urmo laulis.

Talv. Pärnu. In Graafika. See oli ju ainult mõned kuud tagasi, aga juba on see mälestuseks kulunud.

Kunstnike maja ja vein ja bussisõit ja näitused. Ja inimesed, kellega oli hea koos olla.

Jälle Löwenruh. Jälle suvi.

Ja Urmo ja Otto ja Renate. Ja mänguväljakud ja rattad ja jutud. Ja viimased suveööd. Ja see kummastav tunne - et oled nagu veel laps ja nagu ei ole ka.

Kristiine. Kodukant.

Perroon, tänavad. Uitamine.

Õde ja vend. Urmo ja Otto. Ragnar.

Too päev oli juba külm. Me sõitsime Teelega rattaga ümber Arena ja laulsime Moosiseemnekaru.

Need pildid tunduvad nagu väikesed aknad minevikku. Võtan ühe sellise ette ja kui natuke pikemalt vaatan, hakkab silme ees justkui film jooksma - kõik tuleb tagasi. Värvid ja lõhnad ja mõtted ja tunded.

Ma tahan niiii väga juba suve!

Kevaderahutus

Ma ei tea.
Tahaks lihtsalt olla.
Mul on hea,
Ka veidi nukker olla.

Sulalootust
On külmas, märjas õues.
Suveootust
On minu tühjas põues.

Ka teistega
Mul üksinda on olla.
Ma ei tea,
Tahaks lihtsalt olla.