Tudengisügis

Tänavune sügis on üks viimaste aastate ilusamaid. Nii palju värvilisi lehti ja võrdlemisi kuivad ilmad muudavad pargid lausa muinasjutumaaks. Eriti ilus on Kadriorus ja Tartu Toomemäel.

Istun hetkel ühikas ja loen tekste filosoofia seminari jaoks, pärast seda hakkan barokk-kunsti eksamiks õppima. Viis nädalat oli tunne, et koolis jälle nii lihtne, aga nüüd on äkki nii palju teha. Ellat pole kodus, tuba on soe ja vaikne. Mõnus ja kodune on siin. Aknast paistab kõrghoonete tuledesära, kostab summutatult liiklusmüra ja kellegi samme koridoris. Lamp joonistab lakke noorkuu kujulise valguslaigu.

Hakkan vaikselt ühikaeluga ära harjuma. Siinne korraldus ja õhkkond ei sobi kindlasti mitte igaühele, aga mulle siin meeldib. Üks tüüpiline näide EKA ühikaelust on tänane vahejuhtum: keegi on duširuumist ära varastanud kraanid, mistõttu seal ennast pesta ei saa, sooja vett pole ka keldrikorruse pesuruumides ega köögis. Täna aitasin Ellal vannitoa kraanikausis juukseid pesta. Keegi pole vargusest väga üllatunud, siinne rahvas võtab sellised uudised stoilise rahuga vastu ja leiab alternatiive. Minagi ei lase ennast pisiasjadel rööpast välja viia.

Üritan see nädal mitte ühestki loengust puududa. Eilses kooriproovis sain kätte oma laulupeo lauliku. Koduteel, laulik käes, kohtasin Aarne Saluveert, kes mulle naeratas ja mütsi kergitas. Lauluproovid teevad mu tuju alati heaks, hea on teistega koos laulda.

Edasi lugema :(
Homme saab nädala selgroog murtud.

***

Tuul käib
Ernst Enno

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna …
Kukku! Kus on kullerkupud?
Hõissa! Kus on õnnenupud? –
Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi, mis ta maeti sinna? –
Rannal rasked rajud käinud,
Külm on läbi küla läinud,
Aasal härm ja helin ringi –
Tuul käib üksi, ostib kingi,
Nutab tasa, tahab minna –
Kingad kuldsed viivad sinna.

Rahulolemine

Täna on olnud nii mõnus ja tegus päev. Ainus väike pettumus oli see, et puudusin kahest hommikusest loengust, kuna käisin arstil. Arst oli kell 10.30, nii et olin ebatavaliselt varasel ajal kodus ja tegus.

Kõigepealt kauaplaanitud sügisene suurpuhastus - koristasin, küürisin, tolmutasin, isegi riidekapi tegin korda. Siis tegin süüa - kana, kurgisalat, võikud. Polegi ammu saanud midagi korralikku teha endale. Siis paar tundi arvutis ja pärast kella kolme sättisin end kooli poole minema. Prantsuse keeles oli meid taaskord liiga vähe ja õppejõud jättis loengu ära. Käisin siis hoopis Erasmuse kohta küsimas ja raamatukogus. Edasi helistas Liisa. Läksin tema ja ta sõbra Taavi poole Keskturu lähedal. Kohvitasime ja pläkutasime. Kella seitsmest sain Museumis Evaga kokku. Läksime EKKM-i näituse Welcome to the Machine avamisele. Kohtasime seal veel Karinit ja Merilini. Näitus oli läbi kolme korruse ja üllatavalt hea. Juba esimesel korrusel jäi mulle silma töö, mis põhines Sir Ebenezer Howardi ideel perfektsest linnamaastikust. Suurel valgustatud pannool oli Õismäe plaan, mille keskel mängis grammofon. Huvitav lähenemine Howardi ideele linnast kui magnetist ja inimesest kui nõelast. Teisel korrusel oli meeldejäävaim töö fotoväljapanek Tallinna puitrajoonidest (Uus Maailm, Kalamaja). Esmapilgul polnud piltides midagi erilist, aga kui kõik ruumis liikumatult seisid, kustusid tuled ja ultraviolettvalgus tõi nähtavale hoopis uue tasandi - majad ja tänavad olid täis militaarseid märke. See nõudis aga publikult koostööd. Negatiivse elamuse jätsid ebaoriginaalsed tööd. On teada värk, et massimeedia, virtuaalmaailm ja info üleküllus on praegu aktuaalsed teemad. Kuid ühte ja sama asja korrutada ilma mingi uudse lähenemisnurgata jätab kulunud ja igava mulje.

Pärast näitust käisime Evaga Rimist toitu varumas ja pargis jutustamas. Siis suundusime bussijaama heli-performance'i üritusele Bussijaam heliseb. Oli üllatavalt äge üritus. Bussijaama ootesaalis vilkusid tuled ja mängiti head muusikat, väljas olid videoinstallatsioonid. Keldrisööklas müüdi vägijooke. Kui muidu on bussijaam mulle alati olnud pigem vahepeatuseks, abivahendiks reisimisel punktist A punkti B, siis nüüd oli põnev sinna minna mitte reisi vaid koha enda pärast. Pinkidel istuv kunstiinimestest publik segunes bussi ootavate perekondade ja vanamammidega, kellest nii mõnelgi hakkas jalg muusika saatel kaasa tatsuma. Tuttav koht sai täiesti uue näo ja tähenduse. Istusime seal koos Otto kursavenna Urmase ja Evaga, arutasime maailmaasju ja kuulasime head heli.

Veidi enne kahtteist pidime Evaga trammi peale minema, et koju jõuda. Kogu tänane päev on mu täitnud positiivse energiaga. Hall sügis on nüüd veidi värvilisem.

Sügisekurbus, sügiserõõm

Ja ongi kool ametlikult alanud. Kuigi esimene september on alles ees, oleme meie juba kaks päeva koolis käinud. Ja õues on külm. Ja toas on külm. Ja koolis on külm. Ja vara läheb pimedaks. Ja vara peab tõusma. Ja vara peab magama minema.

Teisel kursusel on teistmoodi olla. Ei ole enam seda head koolielevust, uute asjade ootust sees. Samas on palju julgem, tore oli vanu õppejõude ja koolikaaslasi näha. Tahaks see semester olla tublim ja parem ja püüdlikum ja nii edasi. Aga juba esimeses loengus (saksa keel :P) läks vaimustus üle.

Täna õhtul käisime perega kooliasju ostmas noorematele, minul polnud suurt midagi vaja. Õhtul istusime kõik koos vanaisa juures. Isa ja vanaisa jõid veini ja nagu ikka pääsesid keelepaead siis valla. Vanaisa on muidu kinnine inimene, aga kui rääkima hakkab, saab palju teada. Tuleb välja, et me põlvneme mingist iidvanast vene/baltisaksa aadlisuguvõsast. Ma olen ennast alati sinivereliseks pidanud :D.

Homme peab kella kuuest tõusma kui ma tahan enne kooli veel süüa ja pesema jõuda. Jubedus:S

Rain

Suvi. Kuum ja meeletu ja väsitav ja värskendav. Ja hullumeelne. Niisugust pole veel olnud. Pärispea, Ottomaa, Haapsalu, Lelle... ja kõik teised väiksemad ja suuremad seiklused.

Valge liblikas lendas tuppa. Tahaksin midagi jäädvustada sellest suvest. Mitte pilti või videot, vaid seda tunnet, neid lõhnu, värve, maitseid, meeleolu. Kui saaks kõik selle purki panna ja siis mõnel külmal talveõhtul purgi lahti teha ja kõik selle ülevoolava aja endasse ahmida. Kuuma asfaldi lõhn, merevee maitse, muusika... Ühekorraga on nii hea ja nii halb olla. Magamine tundub ajaraiskamine, igal õhtul on kahju, et üks päev on jälle möödas. Ja samal ajal on sees kummaline ärevus.

Sest aru saan - see rõõm ei jää ju kestma.

Eile oli jälle ks ilus õhtu. Uued inimesed, värsked ideed. Ja jälle olen maganud vaid napid kolm tundi. Võiks, oleks, saaks!

Sii lõpetuseks veel midagi head:

Rain

I opened my eyes
And looked up at the rain,
And it dripped in my head
And flowed into my brain,
And all that I hear as I lie in my bed
Is the slishity-slosh of the rain in my head.

I step very softly,
I walk very slow,
I can't do a handstand -
I might overflow,
So pardon the wild crazy thing I just said -
I'm just not the same since there's rain in my head.

Shel Silverstein

:)

Tartu vaimus

Tulin just oma muuseumipraktika viimaselt päevalt, mis toimus Tartus. Olen üleni selle mõju all. Seal oli soe ja sõbralik, aeglane ja rahulik. Nagu ikka Tartus.

Muuseumid olid üllatavalt huvitavad. Mina ja Karin ERMi kahjuks ei jõudnud, sest pidime kehvade finantsolude tõttu pöidlaküüdiga reisima. Aga Mujal oli tõesti äge. Täielik üllataja oli Tartu Kunstimuuseum. Negatiivseks üllatuseks oli maja seisukord - kahtlase väärtusega laed, seintelt pudenev krohv, allapoole igasugust arvestust kliima. Aga kõik sai korvatud muuseumi teadusdirektori Tiiu Talvistu poolt, kes näitas meile nii Vallikraavi tänava fondi kui ka Viltuse maja näitusesaale. See naine äratas minus uuesti ellu kunstipisiku, mis lõputute koolitööde käigus juba õige pisikeseks oli kahanenud. Talvistu on nii tark ja tema juttu kuulates saab ilmselgeks, kuidas ta armastab ja hoiab tema kätte usaldatud kogusid. Ta suhtus maalidesse nagu vanadesse sõpradesse või oma lastesse, keda ta ka uhkelt teistele näitas. Olen kindel, et Pallase näitus poleks mulle pooltki nii suurt muljet avaldanud ilma Tiiu Talvistu kommentaarideta.

Edasi käisime Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, mis nii suurt elamust ei pakkunud, sest olen seal varem korduvalt käinud. Viimaseks nö maiuspalaks jäi mänguasjamuuseum oma äsjaavatud Teatrikoduga. Seal minetasime kõik oma kunstiteadlase-väärikuse ja mängisime nukkudega nagu väikesed lapsed. Tagasiteel lugesin rongis Mark Twaini "Jänkit kuningas Arthuri õukonnas". See raamat ja kaks nädalat rahahädas muuseumite külastamine on mind viinud üsna ühiskonnakriitilisse meeleollu.

Aga nüüd mul on lõpuks midagi head ka oodata. Homme on Patareis Kultuuritolm, mille piletid juba Urmo rahakotis ootel on. Tõotab tulla vägev üritus. Ja lõpuks on mul ka potensiaalne töökoht - giid Kadrioru kunstimuuseumis.

Je pense que je suis heureuse... C´est bizarre.

Suvine

Jälle on nii kaua aega mööda läinud ja mina pole midagi kirjutanud. Ennast välja vabandada saan vaid sellega, et mul oli sess. Ja nüüd on see läbiiii!!! Oeh, lõpuks ometi.

Vahepeal on nii palju juhtunud. Ja muutunud. Täna olen teist ööd järjest Eve juures kodus ja ei tunnegi ennast enam nii üksildasena. Avastasin täna, et olen hakanud elu juures hindama teisi asju kui varem. Näiteks ema tehtud toitu. Kui sa pole päev läbi sõna otseses mõttes midagi söönud, siis maitseb ema tehtud ühepajatoit suisa jumalikult. Ja üldse, mul on hetkel palju, mille eest tänulik olla. Mul on kotis terve pakk suitsu :). Jah, ma tean, ma tean, aga minu jaoks on see suur asi! Ja mul on sõpru, kelle poole ma saan pöörduda, kui olen kurb või üksi või kui lihtsalt on vaja südant puistada. Ja see on tõesti suur asi.

Pealegi algab nüüd suvi. Võiksin ju vinguda, et mul pole ikka veel tööd, et ma pean praktikale minema ja nii edasi, aga õues on selleks liiga hea ilm. Kell on pool kümme aga ikka veel on valge. Maikuu on vist siiski mu lemmikkuu aastas ja mitte ainult mu sünnipäeva pärast. Koolis on lõpuspurt. Õues on soe ja roheline ja sa suudad seda veel hinnata, sul pole suvekuumusest kõrini ja sul on ikka veel meeles talv, külm, lumi...

Jalutasin täna raamatukogust koju (mul polnud bussipiletit :P) ja vaatasin inimesi. Ma teen seda sageli. On huvitav mõtiskleda, kes nad on, kust nad tulevad, kuhu lähevad. Mida nad mõtlevad? Miks see noor naine oma lapse peale nii kuri oli? Kas see poiss ehk abiellub kunagi tüdrukuga, kellel ta praegu käest kinni hoiab? Mis saab kümne aasta pärast nendest nagadest, kes tõugeldes minust mööda jooksevad? Mida mõtleb see mantliga mees, et ta nii sünge näoga on?

Ohjah. Aitab arutlemisest, hammas hakkas valutama :(. Lähen loen raamatut ja poen põhku. Ja püüan mitte karta seda pimedust oma toa ukse taga.