Raamatukogus

Jälle. Või siis ikka veel. Ma ei mäletagi enam, mis tunne oli, kui mu ees ei terendanud ähvardavalt järgmist tähtaega või eksamit...

Nüüd on siis kunstiteose analüüs lõpuks valmis ja ära saadetud, hetkel tegelen esimesega kahest arhitektuuriteose analüüsist. Jumal tänatud, et materjali jagub. Kirjutan Tina tänava juugendvillast, teema ju iseenesest huvitav, aga viitsimist ei ole üldse. Saaks täna kaks lehekülgegi valmis.

Külm on ja tuju ka kehva. Ei teagi enam, mida ja kuidas mõelda. Vaevu saan milleski kindel olla, kui juba mõni pisiasi mult julguse röövib ja rööpast välja viib. Raske on õppida uuesti usaldama, vähemalt minu jaoks on see küll meeletult keeruline. Tahaksin kogu aeg endasse tõmbuda, ära põgeneda, omale mingi kesta ümber kasvatada kust keegi ega miski ei pääse mulle haiget tegema. Nii-ii hirmus on ennast natuke rohkem avada, palju lihtsam oleks ju lihtsalt... Aga ei.

Kardan, et kui edaspidigi niimoodi käitun, jään lõpuks täiesti üksi. Üksiolek on kummaline asi. Seda on mitut sorti. On lihtsalt teistest inimestest ajutine eemalolek, mis võib kohati olla väga vabastav. Aga on veel see hingeline üksiolemine, see tunne, et su ümber on klaasist mull ja keegi ei kuule sind sealt seest. Ja sa kardad, sest sa tead, et kunagi saab mulli seest õhk otsa...

Oh, ei teagi, millest mul selline tuju on. Õues paistab päike ja mina nukrutsen niimoodi. Peaks vist millelegi muule mõtlema, aga lähitulevikus ei terenda midagi meeldivat. Istun kaheksani raamatukogus, kirjutan, siis koju, kus mul pole midagi süüa peale väikese tarrapudruportsjoni, nii et hommikusöök jääb ära. Nojah, rannahooaeg ongi ju tulekul. Ja siis magama. Homme kordub sama - raamatukogu, kodu, voodi. Ainult et homme pole mul süüa ega suitsu.

Issand missugune nutulaul :/
Tegelikult pole kõik sugugi nii hullusti. Kolmapäeval näen võib-olla üle pika aja Ragnarit ja kuulen ta Pärnu muljeid. Nädalavahetusel on Renate sünnipäev. Ja... ok. Rohkem ei tule positivismist midagi välja. Tagasi oma juugendvilla juurde.

***

Tahaksin midagi luua,
Teistele enesest anda,
Midagi uut siia tuua,
Kunstniku koormat kanda.

Et te siis kuuleks mu luulet,
Et te siis loeks mu sonette.
Et kogu maailm mind kuuleks,
Põlvili langeks mu ette.

Jääks must vaid midagi maha!
Kasvõi paar lühikest rida.
Ajalooõpiku taha
Lapsena soditud süda.