Tartu vaimus

Tulin just oma muuseumipraktika viimaselt päevalt, mis toimus Tartus. Olen üleni selle mõju all. Seal oli soe ja sõbralik, aeglane ja rahulik. Nagu ikka Tartus.

Muuseumid olid üllatavalt huvitavad. Mina ja Karin ERMi kahjuks ei jõudnud, sest pidime kehvade finantsolude tõttu pöidlaküüdiga reisima. Aga Mujal oli tõesti äge. Täielik üllataja oli Tartu Kunstimuuseum. Negatiivseks üllatuseks oli maja seisukord - kahtlase väärtusega laed, seintelt pudenev krohv, allapoole igasugust arvestust kliima. Aga kõik sai korvatud muuseumi teadusdirektori Tiiu Talvistu poolt, kes näitas meile nii Vallikraavi tänava fondi kui ka Viltuse maja näitusesaale. See naine äratas minus uuesti ellu kunstipisiku, mis lõputute koolitööde käigus juba õige pisikeseks oli kahanenud. Talvistu on nii tark ja tema juttu kuulates saab ilmselgeks, kuidas ta armastab ja hoiab tema kätte usaldatud kogusid. Ta suhtus maalidesse nagu vanadesse sõpradesse või oma lastesse, keda ta ka uhkelt teistele näitas. Olen kindel, et Pallase näitus poleks mulle pooltki nii suurt muljet avaldanud ilma Tiiu Talvistu kommentaarideta.

Edasi käisime Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, mis nii suurt elamust ei pakkunud, sest olen seal varem korduvalt käinud. Viimaseks nö maiuspalaks jäi mänguasjamuuseum oma äsjaavatud Teatrikoduga. Seal minetasime kõik oma kunstiteadlase-väärikuse ja mängisime nukkudega nagu väikesed lapsed. Tagasiteel lugesin rongis Mark Twaini "Jänkit kuningas Arthuri õukonnas". See raamat ja kaks nädalat rahahädas muuseumite külastamine on mind viinud üsna ühiskonnakriitilisse meeleollu.

Aga nüüd mul on lõpuks midagi head ka oodata. Homme on Patareis Kultuuritolm, mille piletid juba Urmo rahakotis ootel on. Tõotab tulla vägev üritus. Ja lõpuks on mul ka potensiaalne töökoht - giid Kadrioru kunstimuuseumis.

Je pense que je suis heureuse... C´est bizarre.