Homsest hakkan...

Täna on viimane koolipäev. Järgmine nädal algab sess. Uskumatu, kui kiiresti see semester läinud on. Külm on. :(

Tänaseks metodoloogiaks on vaja läbi lugeda ja analüüsida ühe õpilase teadustöö. Ma pole seda väga korralikult ette valmistanud. Suur kiusatus on inka üle lasta. Kuigi ei tohiks vist.

Õues on pime. Ja lumine. Ja külm. Ei ole tahtmist minna sinna. Eile õhtul mõtlesin vapralt jala kooli minemisele, plaanisin isegi läpaka kaasa tarida. Nüüd tahaks, et see päev juba rutem läbi saaks. Homsest hakkan keskaja kunsti ajalugu õppima, eksam on teisipäeval. Kolmapäeval on saksa keele arvestus, 27. vanaaja kunsti ajaloo eksam. 30. peab essee valmis olema, 14. detsembril on üldajaloo eksam. Oeh.

Joon hetkel kohvi. Kollasest kruusist.

Üks seosetu sissekanne

Jälle pole ammu saanud kirjutada - eelmine nädal oli hullumeelne: vanaaja kunsti ajaloo referaat, kunstiteaduse seminar, inka ettekanne... oeh... ilm ka nii nukker ja sügisene...

Käisime üleeile Polymeris filmi vaatamas. Äge oli. Filmi nime enam ei mäleta. Aga see oli keeruline nimi ka. Olin koos Ragnari ja Kariniga. Jõime veini, pärast filmi oli seal veel väike bändikas - ühesõnaga mõnus oli. Eelmisest nädalast algas meil uus aine, keskaja kunsti ajalugu, või nagu Eva selle väga hästi ümber nimetas - Kristuse kannatused. Täna suutsin ma kogu esimese loengu jooksul korralikult konspekteerida, teine loeng läks jälle laevade pommitamise nahka.

Valimiste tulemused ajavad mind endiselt nii vihale, et ma ei taha sellest rääkidagi. Blah...

Mmm... homseks pole midagi teha. Peale saksa keele. Mida ma teen enne tundi. Tegelikult hakkaks mõistlik inimene kirjutama oma kümnelehelist kunstianalüüsi esseed. Mõistlik inimene. Mitte mina.

Ahjaa, ma sain reedel muporaiskadelt trahvi. Eva sai ka. Rääkisime juttu, ei pannud tähele enn kui oli liiga hilja - rohelised mehikesed juba bussis. Tegelikult oleksin ma jõudnud komposteerida küll, aga üks vene nolk lükkas mu käe ära. Hehe, ta jäi ise ka vahele ja see oli tal juba viieteistkümnes kord. Kahjurõõm on see kõige suurem rõõm. Aga no pole hullu. Olen kaks aastat ilma piletita sõitnud, kui ma oleksin kogu aeg kuukaardi ostnud, oleksin kulutanud 2400 krooni. Nüüd sain 240 krooni trahvi. Seega olen kümnekordselt kasumis.

Neljapäeval on KTI rebastepidu. Karin ei viitsi tulla, aga Eva tuleb, nii et ma ei pea üksi nurgas passima.

Kohvi tahaks....

Ja kohe on vahenädal läbi...

Aga vähemalt oli äge - jõudsin natuke õppida, KUMUs Warholi ja Ülo Õuna vaatamas käia, Toltsi näituse avamisel käia.

Eile käisime Kariniga väljas. Kõigepealt paaris kaltsukas, siis MÄSU galeriis Kopli kooli vilistlastööde näituse avamisel. Ei olnud eriti hea näitus... Meeldisid raamatuköited, kõik muu oli suht jama.

Edasi jõime siidrit alguses Linnahalli juures rannas, hiljem Estonia mälestusmärgi juures mäe otsas. Siis liikusime RockStarsi, kus oli JMKE kontsert. Enne seda lällas laval ppolpaljas purjus Contra. Aga kontsert oli äge, välja arvtaud fakt, et kaduma läksid Õnne punased kindad, mida ma laenanud olin...

Ruubik Ruudus

Käisime täna Eva ja Kariniga KUMUs Soome ühe tuntuima popkunstniku Harro näituse avamisel. Tõsiselt hea oli. Tööd nagu Seapere, Seamessias ja Paha Lugu on lihtsalt legendaarsed. Näitus oli vaimukas - oleksin tahtnud näha inimeste nägusid siis, kui see Soomes seitsmekümnendatel esimest korda üleval oli :D.

Oijahh. Muidugi suutsime ka kenasti igatpidi feilida - näiteks veiniga näitusesaali jalutada, kust meid siis kiiresti välja kupatada. Ja kui ära minnes garderoobitädi minult mu numbrit küsis, andsin ma talle oma koduvõtmed koos lambast võtmehoidjaga.

Nüüd ma olen kodus ja üritan ruubiku kuubikut lahendada. Juba sajandat korda alustan otsast. Nägin just ühte videot, kus viieaastane seda paari minutiga tegi. It made my ego hurt...

Lasnamäel on majad sirges reas, ringi hakkab käima pea kui proovid pääseda...

Kunstieaduse esimese kursuse tudengid Lilia B. ja Karin P. pikaajalise ja kurnava uurimistöö ning katsete tulemusel on välja tulnud šokeerivad faktid - EKA soodustab joomist.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Või mitte nii kaugel. Esmaspäeval käisime Kariniga Lasnamäel pildistamas. Sellest oleks võinud valmida lühifilm pealkirjaga "Kaks Blondiini ja Fotokaamera ehk Ellujäämiskursused Ida-Euroopa Getos". Aga ei valminud. Kohtasime tervet hulka väga huvitavaid persoone alates kioskitädi Galinast, kes meile praakpatareisid müüs kuni seitsme Vasja ja Volodjani, kelle arust olime me küll nagu kalad kuival maal. Aga häid pilte sai sealt küll.

Siis, varustades ennast kõigepealt õlle ja veiniga, suundusime Karini juurde Kalamajja. Õige pea liitusid meiega veel Karini sõber Lauri(?) ja kaks šampapudelit. Jutud jätkusid Keskerakonna ja Märt Sultsi teemadel poole ööni. Hommik polnudki kõige hullem. Õppisime inglise keele tööks, mis oli üllatavalt keeruline, muide.

Eile käisime Toltsi näituse avamisel Hobusepea galeriis, kus suutsime kumbki ära hoomata kolm klaasi veini. Sattusime rääkima fotograaf Kalju Suurega, kes on lihtsalt niiii uskumatult tark inimene, et ma kartsin oma suud lahti teha - niikuinii sealt midagi tarka välja poleks tulnud. Natuke näitusest - ülemisel korrusel olevad maalid mulle nii sügavat muljetei jätnud kui assamblaažid keldrikorrusel. Saime tükk aega naerda tolmuimeja üle allkorrusel - just samal hommikul tõi Vseviov loengus tabava ja vaimuka seose - ori Rooma ühiskonnas oli nagu tolmuimeja meie omas. Näituse idee oli iseenesest väga hea. Ülemise korruse maalidel oli kujutatud lihtsaid esemeid, mis olid ülendatud (või alandatud?) sümboliteks. Alumisel korrusel oli protsess vastupidine - tavalistest esemetest - suusk, tolmuimeja, kapp - oli tehtud kunst.

Olime ühed viimased lahkujad - seal oli lihtsalt nii huvitav. Ahjaa - üks ägedamaid asju, mida me avastasime, oli galerii imeilus pariislik sisehoov. Ühesõnaga, edasi suundus meie tee harjumuspäraselt alkoholiosakonda veini ja õlut/siidrit ostma. Olime Karini juures ja mängisime Focust ning Cluedot, mis on mäng, kus tuleb leida mõrvar. Märkimisväärne on see, et väga tihti osutus mõrvariks Karin :D. Lõpuks olen tutvunud kellegagi, kes jagab minu lauamängukirge!! Uskumatu.

Hommikul üles ärgates oli õues pime. Masendav. Olime teadustöö metodoloogias Marleeniga kahekesi. Kella kaheses loengus kavatsen Eva ja Karini mõrvata selle eest, et nad kohale ei tulnud.

Mõned meist annavad, mõned meist võtavad, mõned meist kaotavad ennast ja nutavad, kuid teisel kasvavad tiivad ja lendavad ära nad...

Ja Urmo läkski ära. Mulle ei jõua see siiani kohale. Ta helistas mulle täna Amsterdamist ja rääkis muljeid.

Reedel oli ärasaatmispidu. Mina jõudsin Maurusesse alles pärast üheksat, kui Urmo, Otto ja Helen olid seal juba tükk aega trimbanud. Renate tuli natuke pärast mind. Jõin ära ühe siidri, mängisime kaarte, rääkisime juttu. Helen läks mõne aja pärast koju. Ostsime poest veel alkoholi ja suundusime hundiparki, kus meid ootasid juba meeldivalt joogised Karin ja Katerin, kes olid lahkesti nõus minuga rummi jagama, mida ma koos gin longdringiga jõin. Hommikul kahetsesin. Oli äge - jutustasime ja naersime. Mingi hetk liikusime levikasse, kus oli metsikult rahvast. Minu kontsad ja silmapliiats meelitasid ligi karja vanu lakku täis perverte - oh seda rõõmu... Ma ei tea siiani, kuidas meil õnnestus laud saada. Tarbitud alkohol muutis kõik kuidagi häguseks. Karin ja Urmo paistsid kenasti läbi saavat, aga lõpuks sai mul kõrini, et mul kellegagi rääkida polnud, pealegi oli seal umbses keldris juba päris paha olla ja toole ka ei jätkunud. Otsustasin jalutama minna.

Kuna Rax ja Priit olid disainiööl, mõtlesin nendega kokku saada. Leidsin nad täiesti õnneliku juhuse läbi - kondasid kaks purjus tüüpi Rotermanis ja kui ma hüüdsin, tuli välja, et olidki nemad. Hakkasime lõbusas tujus kodu poole liikuma - mina poiste vahel. Laste Maailma ees tuli meile vastu kamp eesti(!) noori, kes olid alkoholist julgust saanud ja tülinorimise tujus. Ühele noormehele ei meeldinud, et me kõrvuti tänaval käime. Me küll üritasime rahulikult rääkida, aga kui inimene ikka tahab kakelda, siis ta leiab selleks ka põhjuse. Üritasin küll Priitu ja Ragnarit sealt ära tõmmata, aga asjata. Läksin korraks maja nurga taha abi kutsuma, aga tuli välja, et seal seisavad selle sama kamba ülejäänud liikmed - feil! Üritasin neile selgeks teha, et nad oma sõbrale aru pähe paneksid, aga selle asemel said nad hoopis minu peale pahaseks ja ei lasknud mul tagasi tänavale minna. Kui ma lõpuks ümber nurga tagasi läksin, oli Ragnar läinud ja minu kott ja telefon ja võtmed koos temaga. Paanika!

Pärast umbes pooletunnist tulemusteta otsingut istusin Sõpruse ette pingile meelt heitma. Rumal mina - istu teinekord paigal ja ära hakka organiseerima! Ma vist nägin eriti õnnetu välja, sest varsti kõnetas mind üks mustanahaline noormees ja küsis, mis minuga juhtus. Kurtsin siis talle oma muret ja ta pakkus end appi otsima. Temal samuti mobiili polnud. Kõndisime pikalt mööda vanalinna ja rääksime samal ajal juttu. Tuli välja, et Michael on igati äge tegelane. Sündinud Nigeerias, elanud peaaegu kogu elu Suurbritannias, hetkel õpib Helsingis filosoofiat. Hea oli temaga rääkida, sest me teadsime mõlemad, et ei näe üksteist enam kunagi. Ta oli mõnusalt küüniline inimene, tegi rassistlikku nalja :D.

Lõpuks otsustasin koju minna, Michael läks oma hotelli. Kätlin lasi mu sisse ja ma avastasin, et Rax on vahepeal kodus käinud - meie mõlema kotid olid voodi peal ja mul oli 18 vastamata kõnet. Hakkasin just Raxile helistama, kui tema mulle helistas ja kümne minuti pärast oli ta juba kodus. Jumal tänatud! Tuli välja, et me olime samal ajal umbes samas kohas üksteist otsinud. Huvitav, kuidas inimesed ilma mobiiltelefonideta üldse kunagi hakkama said?

Eile sain veel korra Urmoga kokku. Rääkisime ta reisist ja niisama igasugustest asjadest. Kui ta ära minema hakkas, jõudis mulle kohale, et ma ei näe teda võib-olla 4-5 kuud. Tutvumisest saadik pole me kordagi nii kaua lahus olnud. Ma olen tema pärast rõõmus, aga samas kurb ka. Toas hakkasin lihtsalt nutma. Ta on mu parim sõber ja ma ei oska olla ilma temata...

Hirm hakkab siis kui ilus on valus

Nii kaua on jälle möödas viimasest postitusest, et siia ei mahu ju kõik ära mis juhtus...

Täna oli Tiiu sünnipäev, mis oli jällegi tore. Mina viisin kaardi, kuhu kõik alla kirjutasid, ja pirne, Eva tõi kooki, Marleen kummikommi. Istusime sööklas ja sõime ja jutustasime ja naersime ja... oli tore.

Okeika, laupäeval käisime Otto juures. Kõigepralt tiirutasime ratastega ringi, mina, Urmo, Otto ja Renate. Sõitsime mööda seda laudteed, mis ühendab Roccat ja Stroomi randa. Tähed särasid ja mingi öölind tegi häält ja see kõik oli niiiiiiii ilus - ei uskunud, et olen ikka veel Tallinnas. Ma usun Jumalasse, kui ma ütlen tema kohta Loodus (F. L. Wright). Otto juures oli naljakas. Rõdult paistis meri ja udu ja mets ja tähed ja oli ilus. Siis toimusid veel tegevused õuna ja toruga :). Ja siis tuli uni peale. Me Renatega olime sellised kangelased, et sõitsime kell pool neli ratastega koju. Oma voodi on ikka oma voodi.

Laupäeva õhtul oli Indigolaste Sügismoosi kontsert Vanalinna Muusikamajas ja ma ei liialda öeldes, et see on üks mu elu parimaid - kui mitte parim - kontserdikogemus. Käisime seal koos Ragnari ja Teelega. Rõõmus ja muusikast joovastunud rahvas istumas vaipadel, patjadel, toolidel, aknalaudadel, sooja septembriõhtu tuuleke akendest puhumas, meeleolu loov valgus, naljakad apsud, maitsvad pannkoogid veel maitsvama moosiga ja muidugi see kõige tähtsam - Muusika suure algustähega. Helid, mis igaüühe automaatselt kaasa kisuvad, sõnad, kus iga rida on sisukas ja mäletamisväärne, vaikne trummimüts, tšello dum-di-dum ja kitarrisoolod. Oeh. See kontsert ei jätnud kedagi külmaks ja kui lõpus Päikest laules pidi ka publik kaasa laulma, ei kahelnud keegi, kas teha häält või mitte - see oli nii positiivne kontserdikogemus, mis laadis positiivse energiaga.

See oli nii hea. Mul oli nii kurb ja nii rõõmus ja nii ilus olla, et lausa hirmus.
Ja selle peale ma laulan veel natuke Päikest: Taaskord koidab päev, mil sind ma endas näen ja oma olemuse paremaks muudan...

Grey Day

Kas teie teate, mis on frottage ja mis on grottage? Aga mina tean, vott!!

Me läheme täna kursaõdedega KUMUsse Katyni vaatama. Kohe varsti. Hakkan kaheteistkümne minuti pärast liikuma. See peaks jube hea film olema, Vseviov juhatab seda sisse. Kes ei tea, siis tegu on Poola režissööri Wajda meistriteosega, mis räägib Nõukogude Liidu poolt toime pandud massimõrvast Katyni metsades.

Mul on järjekorden neljatunnine EKAlik paus loengute vahepeal. Hommikuses teadustöö metodoloogias ja bibliograafias olime kolmekesi - mina, Eva ja Merilin. Õpetaja jäi hiljaks ja ma juba kartsin, et tund jääb ära. Ega ma niisama viitsi kell seitse tõusta.

Niisugune imelik-nostalgiline-kurblik-igatsev tunne on viimasel ajal. Ei teagi millest. Eile oli ema sünnipäev. Hommikul sadas natuke, ja õhtul oli taevas maailma kõige ilusam vikerkaar. Terve taevas oli seda täis ja paar minutit oli vikerkaari isegi kaks. Minu rotikaamera ei suutnud seda muidugi korralikult jäädvustada.

Uni on. Mul on kogu aeg uni. Tahaks midagi head. Tahaks kodujuustu.

Lammas on tagurpidi sammal.

Tõbi ja Tarkus

Tõbi on endiselt kallal ja mul hakkab tekkima kerge Sudafedi sõltuvus. Köha ei anna ka järele :(...

Täna on üks neid päevi, kus ma saan kaua magada - kool algab kell kaks. Õhtul on esimene trenn Lees. Otsustasime Raxiga, et Kuljusesse saamiseks pole meil kummalgi erilisi eeldusi vaadates kellega me konkureerima peame. Oma kahekümnel inimesel on juba mitmeaastane rahavatantsu kogemus.

Mul on hetkel hull kunstivaimustus peal (millal mu seda poleks?). EKAs käies saan iga päev midagi uut teada. Eile näitas Karin mulle raamatut Jaan Toomikust, kelle kohta ma varem teadsin vaid seda, et ta sittus purki ja pani selle siis näitusele. Tegelikult on tegu igati andeka ja - mis seal salata - segase vennaga. Üks mu lemmikaine on hetkel kunstiteose analüüs. Tänu sellele ainele olen ma hakanud mitmeid teoseid ja kunsti üleüldiselt hoopis teise pilguga vaatama. Teised lemmikained on veel inglise keel, kus me räägime kogu loengu kunstist ja kus saab ka oma arvamuse välja öelda, ja üldajalugu, mis muidu oleks igavuse tipp, aga Vseviov teeb selle üheks kõige huvitavamaks loenguks üldse. Ma tunnen, et ma saan iga päevaga aina targemaks, samas tunnen ennast iga päev aina lollimana - nii palju on veel asju, mida ma ei tea.

Kiigeleee

Tulime just Polymerist ja kui mu jutt väga selge ei paista, siis võib põhjus olla võrdlemisi suures odava veini koguses, mida ma tarbinud olen. Käisime vaatamas filmi 'Inside/Outside', mis rääkis tänavakunstist. Oi, kui palju ideid see mulle andis! Eriti äge oli invisible grafiti - see lastakse väikese laseriga seinale ja samal ajal pildistatakse pika säriajaga. Seinale ei jää midagi, pildile jääb kujutis. Kibelen juba ise proovima! Kahjuks minu kaameraga see vist välja ei tule...

Pärast filmi istusime Polymeri ees ja kiikusime - mina, Teele, Ragnar, Priit, Urmo ja Otto. Kõik olid sellised pidurid ja ei tahtnud edasi juua. Nüüd on mul energiat üleliia, tahaks teha midagi.

Eilne päev möödus rahulikult, jõime koos Raxiga veini ja vaatasime briti filmi nimega 'Driving Lessons'. Üleeilne möödus mitte nii rahulikult. Kell kolm oli Euroopa Liidu majas Caracci näituse avamine. Caracci pildistab Euroopa pealinnu, igal pildil oli ka inimesi. Mõned pildid mulle meeldisid, näiteks Tallinn, kus vanalinna müüri ääres kõndis kõigepealt üksik mantlis kuju ja tema järel kari turiste. Väga iseloomustav. Stockholmi foto oli samuti sobilik - peale üksiku vanamehe oli pildile jäänud veel mitu keelumärki. Rootsist ongi mu mälestused sellised, et kõik oli keelatud. Muidu see näitus mulle väga sügavat muljet ei jätnud, kuigi olen ise ka fotohuviline ja urbanism on mulle väga südamelähedane teema. Aga vein ja toit olid head, saime Kariniga palju nalja. Hiljem suundusime veel Kadriorgu siidrit jooma ja jutustama. Kariniga on hea rääkida, meil on kunstile sarnased vaated ja ta on tõsiselt tark inimene.

Õhtul saime perroonil Urmo, Otto ja Renatega kokku, Priit ja Teele tulid ka. Jõime veel.

Viimasel ajal on mul tunne, et Urmo ei taha enam minuga väga suhelda. Ma ei süüdista ka teda, ma olen kogu aeg koolis või õpin või midagi, pealegi olen tõbine ka. Aga kui me olemegi koos, siis ta nagu oleks pahane mu peale :(...

Aia

Poolteist tundi järgmise loengu alguseni. Mis tähendab, et ma olen siin raamatukogus passinud juba kaks ja pool tundi. *peksab pead vastu lauda* Armastan EKA ebaloogilist tunniplaani...

Kurk valutab:(. Köh-köh... Käi veel märja peaga väljas. Ostsin eile taruvaiku, aga see on nii kohutav, et ma pigem vist kannatan paistes mandleid. Tõusin täna kell seitse ja kõndisin nagu zombi mööda maja ringi. Inimesed ei ole programmeeritud nii vara tõusma. Sellisel ajal MAGATAKSE! Mmmm, uni....

Ma peaksin tegelikult tegelema oma ettekandega performance'ist, aga ma ei viitsi. Õhtul on rahvatants. Jee :)

Nii mõttekad on need igavusest kirjutatud blogid... Lihtsalt - põnevad. Oeh...

Holladerii ja hõissassa!

Käisin täna esimest korda rattaga koolis. Ei olnudki nii lihtne, et vuhised kohale. Esieks lõhkus mingi julla mu sadula juures mu sukad ära. Teiseks olid sadul liiga kõrge. Kolmandaks tuli välja, et min imeilus vanakoolikas kott ei sobi rattasõiduks - muudkui tilpnes mul ees ja oli tüliks. Nii et homseks tuleb sadul alla lasta, metalljulla ära taguda ja seljakott võtta.

Ma sain teada ühe oma lemmikuima Picasso tsitaadi:
Lapsena joonistasin ma nagu Rembrandt ja kogu ülejäänud elu õppisin joonistama nagu laps.

Käisime täna esimese rahvatantsu trennis, kus tuli välja, et minu hand-eye cordination on nullilähedane :P. Aga igati äge oli ja ma loodan, et oktoobri lõpuks oleme me saanud täieõiguslikeks Kuljuse liikmeteks. Kuigi homseks ma arvatavasti valutan igalt poolt.

Järgmisel neljapäeval on KUMUs näitus, mida ma ei jõuaaaaa ära oodata - 'I love Malmö'. Warholi tööd!!!! Miau.

Minu Helesinine Unistus....

Oeeh, nädalavahetus oli tegus ja sai liiiiga ruttu läbi. Reedel käisime Teelega Tarbekunsti ja Disaini Muuseumis kahel näituse avamisel. Hiljem liitusid meiega veel Karin ja Urmo. Esimene näitus oli isegi ägedam. Tegu oli Janno Roosi ja Andres Labi töödega, mis võitsid 2008. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia. Näituse nimi on 'Uluk on inimese sõber'. Tegu on riidenagide kollektsiooniga. Kõik nagid on tegelikult põdrasarved, mis on mustast metallist spordivahendite külge monteeritud - poksija, soome kelk, suusad, ratas, rullikud. Mõnusad kiiksuga asjad. Väga (põdra)pullid. Ainult vein oli seal halb.

Vaatasime vahepeal Teele ja Kariniga (Urmo polnud veel kohal) ka püsiväljapanekut. Ooo, need ehted... Ma ei teadnudki varem, et Arrak oli ka ehtekunstnik ja veel hea ehtekunstnik. Mu lemmikasi sellelt näituselt polnud küll tema loodud, kahjuks olen kunstniku nime unustanud, kui keegi teab, öelge mulle. Tegu oli hõbedast kaelaehtege nimega 'Valge vares'. Keti otsas rippus kompositsioon lendavatest varestest, kellest üks oli silmatorkavalt valge. Armusin sellesse ehtesse, näpud hakkasid sügelema.

Teine näitus oli austria disainist. See mulle nii väga ei meeldinud, kuigi tegu oli suure näitusega. Kohal oli Aktuaalne Kaamera, kohtasime ka meie rektorit. Vein oli veel halvem, kui eelmisel näitusel. Kuna me kõik (v.a. Teele) olime näituse lõpuks juba üsna napsised, otsustasime suunduda Linnahalli juurde jooma. Rääkisime juttu, naersime, kiusasime Teelet:). Karin on tõeliselt äge inimene, tark ja vaimukas. Mulle meeldib, et ta julgeb oma arvamuse kõva häälega välja öelda. Kursaõdedega on mul vedanud.

Hommikul oli pohmelus... Mis ei takistanud meid õhtul edasi joomast. Raxu sai omale rastad!!! Ta näeb niiiiiiii äge välja. See läheb ta isiksusega palju paremini kokku kui ta eelmine soeng. Ühesõnaga, õhtul sain Kariniga kokku, Urmo ja Renate liitusid ka meiega. Ostsime alksi ja suundusime Väike-Ameerikasse, kus toimus Uue Maailma festival. Tegu on ühe igati ägeda ja tänuväärse asjaga. Kuulasime Head (suure algustähega) muusikat - Zahir; Under Marie; Eplik, Pehk ja Kasar ning Jäääär. Kohtasin umbes-täpselt sadat sõpra ja sugulast. Leidsime poest koeratoitu nimega OTTO :D. Nägime ühe paneelmaja köögiaknast paljast meest :P. Õige pea liitusid meiega veel Rax ja Ove ning Teele koos oma sõbrannadega. Otsustasime afterparty Kukus vahele jätta kehvade finantsolude tõttu ja suundusime alkojahile. Alkot leidsime meie juurest - pool pudelit Monte Cristot ja seitse orikat. Istusime perroonil ja jõime, kuni kõik oli otsas. Oli igati äge õhtu. Siis saatsime Eva ja Karini koju, Urmo saatis Renatet ja koju tuttu.

Issand kui pikk see postitus on... Natuke veel, kannatage ära :)

Täna täitus minu Helesinine Unistus - sain omale ratta!!!! Uue Maailma rattaoksjonilt. Maksin küll soolase summa, aga ta on ju niiii ilus. Sinine meestekas, sügavast veneajast pärit. Autentse vedrudega nahksadula ja rattakotiga. Erinevate pedaalide ja grippidega. Kergelt roostes ja loperguse esirattaga. Niiiiiiii armas ja MinuOma.

Ho! Ho! Ho! Ho!

Tulin just Juuksurist, kust sain üle pika aja ühe tõsiselt hea kontserdikogemuse. Ikka veel selle mõju all... Seal mängis nimelt EGO - Estonian Guitar Octet, kuhu kuuluvad sellised tegijad nagu Robert Jürjendal, Mart Soo, Kalle Tikas, Paul Daniel, Tarvo Kaspar Toome, Tõnis Leemets, Virgo Sillamaa ja - tadararataraa! - Jaak Sooäär!!! Ragnari arust oli kontsert ka äge, Priidule ei meeldinud. Minu arust oli niiiiii hea. Uskumatu, et kitarrist on võimalik selliseid helisid välja võluda. Viimases loos kaasati ka publik: laulsime ho! ho! ho! ja susisesime šššššš... Istusin seal vahepeal nagu transis, eriti eelviimase loo ajal, mis oli niisugune araabiapärane ja viis mind ära kaugele maale. Ei tea, kas asi on selles, et me täna inglise keele tunnis Miróst rääkisime, aga mul olid kontserti kuulates pidevalt just tema tööd silme ees. Juba tunnis ma mõtlesin, mis muusikat Miró maal 'Bottle of Wine' mulle meenutab. Millegipärast käivad mul muusika ja kunst tihti käsikäes, nii mõnigi muusikapala toob teatud teosed silme ette, vahel kunstinäitusel meenub mõnda tööd vaadates mingi viis, mis hiljem kummitama jääb.

Nüüd on vässššššssššš....

Patsid ja pirniliköör

Eile oli meil esimene inglise keele loeng/tund/misiganes. Kartsin juba ette, et tegu on samasuguse pläkutamisega nagu saksa keeles, aga üllatusin. Miralda Kangilaski on igati äge tädi, aine tundub ka päris asjalik. Õhtuse Modernsuse sünni asemel sain hoopis Urmoga kokku, aga Karini ja Eva sõnul ma millestki väga ilma ei jäänud - tegu on magistriloenguga, seega ma ei hakka seal niikuinii käima.

Õhtul rändasime Urmoga Kristiines ringi. Muljetasin oma EKA muljeid, Urmo rääkis, kuidas tal selle Kanada värgiga on. Väga hästi vist ei ole :(. Kaklesime natuke meie põhiteemal - eesti haridussüsteem - aga pärast leppisime ilusti ära.

Täna hommikul ootas meid koolis meeldiv üllatus - Vseviov teatas, et kultuuriajaloos pole meil mõtet käia, kuna üldajaloos võtame samad asjad niikuinii põhjalikumalt läbi. Jeeeee, kolme korra asemel pean ma nüüd vaid korra nädalas kell seitse ärkama!! Nii halb oli minna pärast Vseviovi loengut saksa keelde... Ma olin juba häälestunud kõrgemale tasandile, Vseviov oli mu aju pahupidi keeranud ja siis tagasi pannud ja - papahh - ich bin, du bist...

Õhtul käisime Urmoga ArtDepoos Ungari fotokunstnike näitusel. Oli hästi ääägee. Juba see ruum ise sobis nii hästi näituseks. Jõime mingit pirnimaitselist konjakilikööri. Mulle meeldisid eriti kaks kunstnikku. Tamàs Dezsö oli viimasel ajal nii äraleierdatud vanainimeste pildistamisele lähenenud teistmoodi. Värvid olid hästi ilusad ja ka ruumiga oli huvitavalt mängitud. Pildid polnud nii masendavad kui tavalised kortsus vanainimeste fotod. Teine kunstnik, kes mulle väga meeldis, on Tivadar Domaniczky (ei, ma ei jätnud seda nime meelde, kirja panin). Ta mustvalged ja udused pildid olid judaismi teemalised, need võlusid oma valguse ja varjude mänguga. Piltidel oli uduste inimeste seas ootamatult teravaid nägusid tagaplaanil. Üks pilt palvetavast noormehest oli tehtud läbi õhukese loori. See kõik andis fotodele sellise salapärase õhustiku.

Pärast kahte kokteili ja poolt tundi olime juba üsna švipsis. Jalutasime vanalinnas ja arutasime kunstiprobleeme. Urmoga on alati hea vaielda ja arutada, ta on nii tark ja meie arusaamad kattuvad tihti.Viimasel ajal julgen ma oma arvamust kunsti kohta palju rohkem välja öelda. Olen aru saanud, et kunsti ei pea vaatama vaid autori silmade läbi, ei pea alati püüdma aru saada, mida kunstnik on oma teosega öelda tahtnud. Vaat et sama tähtis on see, mis tähenduse omandab teos sinule, kuidas publik sellele reageerib. Olime Urmoga kaua väljas, lõpuks hakkas vihma sadama. Uus vabaduse plats on vihma käes nii ilus (kui see koletislik postament seal künka otsas kõrvale jätta).

Nüüd ma ootan laupäeva, mil Ragnar omale rastad saab. Tahaks teda juba patsidega näha! Ja mõne aja eest helistas Teele - ta ostis mulle Indigolaste pileti!!!!!! Kas mul pole mitte maailma parim õde (L)? Nüüd ma asun tänase päeva magustoidu kallale - Õnne ostis eile Bayley ja Conrani Disainiraamatu, mida ma olen juba tükk aega Apollos vesise suu ja uduste silmadega vaadanud. Nämma...

Tegus

Seeni ma ei söö, aga korjata meeldib küll. Ma avastasin selle tegevuse pühapäeval, kui me Ragnari, Mihkli, Aku, Ronja ja isaga metsas käisime. Kuhugi polnud astuda, igal pool jäi jala alla mõni seen, pohl või mustikas. Aga seenelkäik iseenesest oli mõnus. Kõnnid vaikses metsas, mõtled omi mõtteid. Ja rõõmustad, kui leiad mõne puraviku, loomaraja või sisaliku. Käisime küll metsas mitmekesi, aga seenekorjamine pole eriti kollektiivne tegevus. Teised paistsid kuskilt puude vahelt, vahel keegi hüüdis kaugemalt. Igati äge pärastlõuna.

EKA elu käib edasi täie hooga. David Vseviov - EKA legendaarne professor - on täpset nii äge kui ma kuulnud olen. Leebe häälega, uskumatult tark, muheda huumorimeelega ja oskusega panna kogu saalitäis rahvast iga oma sõna neelama. Kunstiteose analüüs oli ka väga huvitav. Ainus aine, mis mulle siiani ei meeldi, on saksa keel. Õpetaja nunnutas meid nagu algklassilapsi. Eva arust oli ta sõbralik, aga mulle niisugune ninnu-nännu pildikesed ja mängud ei meeldi. Tahaks nagu keelt õppida või nii.

Täna käisime Rganariga Draakoni galeriis Mari Roosvalti näituse 'Tähised' avamisel. Karin ja Eva tulid ka. Tõeliselt lahe näitusekogemus. Roosvalti maalid meenutavad veidi Elkeni ja Richteri segu. Ta oli maalinud või pildistanud erinevtae riikide kanalisatsiooniluuke ja fotod veel hiljem üle maalinud. Mulle istub väga niisugune urbanistlik teema, kanalisatsiooonikaevud nägid väga uhked välja. Meenutasid esialgu mingeid ehteid või sõlgesid. Üks suur maal nägi tõepoolest rohkem medaljoni moodi välja. Minu lemmik oli aga opis üks väiksem teos, hallikates-lillakates toonides. Seal peal oli kaks kaevuluuki, nende vahel nöör värvikihi all. Millegipärast sai see töö mulle eriti südamelähedaseks...

Nüüd teeme Ragnariga veini-filmiõhtu. Homme saab kaua magada, thank god...

Kivi vs Kalm

Täna hommikul oli EKAs aktus. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua võttis aega, enne kui kõik oma träni ja käepigistused kätte said. Oeh... väsimus.... nüüd maale... häälega :(

Tegelikult mulle meeldis aktus. Alati on äge kuulata, kuidas Signe Kivi ja Mart Kalm omavahel nägelevad ja vihjeid puistavad. Kalmu arust ei ole tekstiil eriti arvestatav eriala, EKA vana tikitud lipp oli jälle teemas.

Koolinädal on läbi. Esimene neist paljudest. Esmaspäevast hakkab siis see pärisasi pihta. Loodame, et see on jätkuvalt põnev. Mu aju vajaks boostimist küll. Ja väljakutseid.

Hetkel on see aga tühi. Mu aju. Oeh... pea valutab... magadaaaa tahaks!!!

Tüdrukuteõhtu ja mis edasi juhtus

EKA elu on alanud pööraselt. Eile oli meil ÕISi tutvustus, mis kujunes üsna mõttetuks ja pärast seda vilistlastega tutvumine. Meie lauas istusid peale kunstiteadlaste veel restaureerijad ja kummastki erialast rääkis üks vilistlane. Kõik said rinda märgi 'Teadlane'. Õhtu oli huvitav ja vähemalt mina õppisin midagi, mis tundub mulle ääretult tähtsana. Nimelt - loengud on tähtsad, peod veel tähtsamad. Tutvused on kõige vajalikum pagas, mille me ülikoolist kaasa saame.

Üks vilistlane soovitas meil külastada Sasha Pepeljajevi näituse avamist Linnagaleriis, mida mina, Liisu, Tiiu, Karin ja üks Karini sõbranna ka tegime. See oli kohutavalt lõbus ja huvitav kogemus. Jõime õlut ja rääkisime tähtsa näoga seinal rippuvatest plakatitest. Pepeljajev on tegelikult vene koreograaf ja tema installatsioon oli huvitav just seetõttu, et kaasatud oli ka publik, me ise olime üheks installatsiooni osaks.

Pärast näitust otsustasime Liisu ja Tiiuga kursajooma korraldada. Kuna meid oli ainult kolm, siis oli tegu siiski väiksemas mastaabis olenguga. Käisime veidi linnas ringi, ostsime kirsiviina, spraiti :) ja majoneesi ning sõitsime Lasnamäele Tiiu juurde. Oli äge tüdrukuteõhtu. Klatšisime, sõime majoneesiga muna ja naersime. Avastasin, et mul on tegelikult igati lahedad kursaõed. Tiiu on nii palju reisinud ja näinud, tal on palju huvitavaid lugusid ja mõnus iseloom. Liisu on niiiiii armas inimene, mulle meeldib ta ausus ja huumorimeel. Tiiu näitas mulle raamatut Banksyst, kelle töid olin ma küll varem näinud aga alles nüüd sattusin temast tõsisesse vaimustusse. Banksy on briti tänavakunstnik, tema tööd on vürtsitatud irooniaga, neis on mõnus kiiks sees ja paljud neist on sõjavastased.

Kui viinapudel tühjaks sai ja Tiiu baarikapist toodud viinast ka veel pits võetud, hakkasime linna poole sättima. Kui keegi meid seal Lasnamäe kortermaja ees näinud oleks, poleks ta küll uskunud, et tegu on väärikate kunstiteadlaste või nagu Härra Kalm ütles - EKA ajudega. Itsitasime ja kõkutasime, endal ikka veel Teadlase-märgid küljes. Esialgu oli plaan minna Tiiu mehhiklasest sõbra juurde, aga siis helistas Marleen ja kutsus meid Protesti. Protesis pidi piletiraha maksma, mida me Liisuga lihtsalt ignoreerisime. Kõrist läks alla veel märkimisväärne kogus alkoholi. Saime tuttavaks Rasmusega, kes sellest sügisest õpib EKAs graafilist disaini. Jutustasime oma esmamuljeid, jõime, naersime. Me Liisu ja Tiiuga läksime edasi Kukusse, kus istus kolm (!) inimest, pärast seda koju.

Oeh... hommik ei olnud meeldiv...

Nuuks, nuuks...

Üleeile õhtul käisime Otto, Urmo ja Mihkliga väljas. Passisime Räägu pargis ja perroonil, mina läksin varem koju. Siiski mitte vist piisavalt vara, sest kogu eilse päeva olin uimane...

Raamatukogu koolitus algas kell 9 ja oli mõttetu. Ma oskan ise ka Estrit kasutada, tänan väga. Sain lähemalt oma kursakaaslastega tuttavaks. Meid on siis seitse tüdrukut ja paistab, et meie kursavend ei kavatsegi oma nägu näidata. Kõigepealt, noh, mina :D. Siis Karin ja Eva, kellest olen juba rääkinud. Siis Taebla tüdruk Tiiu ja Kohtla-Järvelt Liisu. Siis veel Marleen (?) VHK-st ja Merilin Tartu Ülikoolist. Kõik tunduvad olevat toredad, peaks mingisuguse tutvumisjooma vist organiseerima.

Õhtul oli meil kõigepealt juristi loeng, kus ma jällegi midagi uut teada ei saanud ja hiljem rääkis veel Lapin, kelle loeng oleks olnud huvitavam, kui ma oleksin seda taharitta rohkem kuulnud.

Koju jõudes olin laip. Jäime Raksiga tunnikeseks magama, õhtul saime Janno ja Priiduga kokku. Vaatasime mingit filmi ja siis magama.

Täna sain ennast välja magada, aga ärkamisel ootas mind ebameeldiv üllatus. Postiteatis - Ragnarile on kiri Kaitseressursside ametist! Appii - sõjavägi!!! Ma ei taha, et ta läheks... Ehk õnnestub mul järgmiseks aastaks ERASMUSega Saksamaale minna... nuuks... nuuks...

Kunst ja Akadeemia

Tänane päev on olnud väsitav ja - huvitav. EKA paneb mind mõtlema, ma tunnen, kuidas mu aju januneb uute teadmiste järele peale aastast luuslanki. Mul on nii paljust mõelda, et ma olen täiesti loobunud tänaval muusika kuulamisest ja eelistan jalutuskäiku ühistranspordile.

Käisin täna Plate tornis Vive Tolli näitusel 'Vaateid Vanalinnast'. tegu oli väikese näitusega - kümmekond graafilist lehte. Sellegipoolest olin meeldivalt üllatunud. Vanalinn on Eesti kunstis nii äraleierdatud teema, et ma ei lootnud sealt midagi uut leida. Kuid Vive Tolli tööd olid värskendavad. Eriti jäid mulle silma kaks tükki: 'Neitsitorn', mis kujutas kunstnikke oma molbertitega, ning 'Aed müüri taga' (täpses sõnastuses pole kindel). Eriti just viimane on sedasorti töö, mida ma võiksin oma koju seinale panna. See oli niisugune unistava moega, meenutas raamatut Salaaed. Taustaks paistis Tallinna siluett ja ees sürrealistlik lilleaed, mille keskelt läks välja salapärane kangialune.

Tolli näituselt jäi mul aega üle, nii et külastasin veel kahte kõrvalauvat vanalinna torni. Esimeses neist, Eppingi tornis, oli mingisugune väljpanek vanadest relvadest, mis ei olnud väärt seda kolmekümmet krooni, mis ma maksin. Küll aga oli raha väärt see vaade mis torniaknast paistis. Teise, Grusbeke-tagusesse torni oli uskumatul kombel tasuta sissepääs. kõige ülemisel korrusel olid väljapandud kangasteljed ja lapsehällid, kahjuks polnud seal erinevalt Eppingi tornist mingit seletavat teksti juures. Seintel rippusid õlimaalid, millest paar tükki olid päris huvitavad.

EKAsse jõudsin ülivara. Käisin sööklas söömas, lugesin. Ma olen Meri 'Hõbevalget' nüüd vist juba kuu aega lugenud aga millegipärast asi ei edene. Ometi on see ju huvitav raamat, Meri jutustamisoskus on suurepärane. Mingi aeg enne loengu algust kohtasin Karinit. Kolasime EKA peal ringi, leidsime üles P ehk Puumaja ning silmasime isegi rektor Kivi. Kella neljast algas aulas Kalmu loeng EKA ajaloost. Olin oodanud midagi igavat ja kuiva, aga Kalm on kuldsuu. Ta rääkis nii köitvalt ja põimis jutu sisse naljakaid juhtumisi ja fakte. Ma ei tahtnudki, et loeng läbi saaks.

Kalmu loeng pani mind mõtlema EKAst kui hoonest. Ootame me ju kõik kannatamatult uue plaza valmimist, aga see vana maja on samuti omamoodi armas. Isegi minu jaoks, kes ma seal vaid ettevalmistuskursustel olen käinud. Selle aasta rebased on viimased, kes selles majas õppida saavad. Signe Kivi pani ette jäädvustada selle vana maja asjad mingis teises vormis. Minul tekkis koduteel järgmine idee: Küsitleda kõigepealt EKA tudengeid, õppejõudusid ja vilistlasi ning paluda neil nimetada midagi selle vana maja juures mis neile meeldib või ei meeldi - ühesõnaga on meelde jäänud. Seejärel neid asju pildistada, aga mingi erilise nurga alt, väga lähedalt, moonutatud värvidega või teha pilt vaid mõnest detailist. Neist piltidest kokku panna voldik või album, milles oleksid mälestused sellest vanast majast, mis tähendaksid midagi neile, kes selle majaga seotud. Ma ei usu küll, et mina sellise asja teostamiseks õige isik olen - pole ma ju selle majaga teab kui tükk aega seotud. Lihtsalt selline mõte tuli.

Konets.

Ja see on alanud...

Eile oli esimene koolipäev. Elu esimene päev EKA-s. Ma olin nii kohutavalt närvis, ei tea isegi miks. Kunagi varem pole mul olnud niisugust hirmu, et mind ei võeta omaks...

Schnelli pargi juures tabas mind paanika - mul polnud aimugi, kuhu minna. Ma teadsin ju kül, et EKA restaureerijate maja asub kuskil GAGi lähedal, aga kus? Kui kell näitas kolme minuti pärast kaksteist, olin ma juba lootust kaotamas. Kuskil GAGi taga seisis üks neiu punases, kes näis olevat sama segaduses kui minagi. Tuli välja, et tegu on minu tulevase kursakaaslase Evaga. Koos leidsime lõpuks õige koha üles ja - üllatus, üllatus - ei jäänudki hiljaks.

Mu tulevased koolikaaslased said juba esimesel päeval aimu minu üüratust kobadusest. Tõsiselt - selliseid inimesi nagu mina näeb ainult komöödiafilmidest. Keegi ei koperda/pilla asju/löö ennast ära nii palju kui mina. Paari tunni jooksul õnnestus mul: 1) lennutada oma telefon kaugele pingiridade alla 2) pillata tükk kreemikringlit põrandale 3) astuda oma kursaõele kanna peale 4) EKA juures tunnelis peaaegu trepist alla kukkuda. I rest my case.

Kell kaks kohtus meie kursus meie dekaani Mart Kalmuga. Tuleb välja, et kursusel on meid 7 tüdrukut ja üks poiss (keda polnud kohal - figures). Sain paremini tuttavaks veel ühe kursaõe - Kariniga. Ja siis algas õudukas. Tuleb välja, et Mart Kalm on üks neist, kes kuulub lütseumivihkajate hulka. Kommentaaridel, nagu 'lütseum ei oska absoluutselt inimesi ülikooliks ette valmistada' ja 'jube, kuidas lütseumis kunstiajalugu õpetatakse' ei paistnud lõppu olevat. Niimoodi inimesi üldistada pole aus - nüüd on mul märk küljes EKA lõpuni: lütseumist. Millegipärast ma arvasingi, et midagi sellist võib juhtuda. Kui tuli ennast tutvustada ja öelda, kust koolist tuled, teatasin ma, et Tallinna Ülikoolist (mis pole ju ka iseenesest vale).
Igatahes - Mart Kalm, ma tõestan sulle, et sa eksid. Küll sa näed, et lütseumlane on ka võimeline lisamaterjale lugema ja iseseisvalt töötama. Väljakutsed mulle meeldivad.

*

Õhtul olin väsinud. Lihtsalt väsinud. Lugesin Sirpi (jah, Mart Kalm, ka lütseumlased loevad Sirpi). Ragnar oli kullatükk ja tegi mulle süüa (L).

Öö poole läksime Mihkli, Raksi ja Rogeriga välja. Hiljem liitusid meiega veel Ove ja Viki. Jõime õlut/siidrit, aga läksime varakult koju.

Nüüd on raks tööl ja mina pean EKAs olema alles kell neli. Käin vist vahepeal Vaal galeriis Vanalinna vaateid imetlemas.