Patsid ja pirniliköör

Eile oli meil esimene inglise keele loeng/tund/misiganes. Kartsin juba ette, et tegu on samasuguse pläkutamisega nagu saksa keeles, aga üllatusin. Miralda Kangilaski on igati äge tädi, aine tundub ka päris asjalik. Õhtuse Modernsuse sünni asemel sain hoopis Urmoga kokku, aga Karini ja Eva sõnul ma millestki väga ilma ei jäänud - tegu on magistriloenguga, seega ma ei hakka seal niikuinii käima.

Õhtul rändasime Urmoga Kristiines ringi. Muljetasin oma EKA muljeid, Urmo rääkis, kuidas tal selle Kanada värgiga on. Väga hästi vist ei ole :(. Kaklesime natuke meie põhiteemal - eesti haridussüsteem - aga pärast leppisime ilusti ära.

Täna hommikul ootas meid koolis meeldiv üllatus - Vseviov teatas, et kultuuriajaloos pole meil mõtet käia, kuna üldajaloos võtame samad asjad niikuinii põhjalikumalt läbi. Jeeeee, kolme korra asemel pean ma nüüd vaid korra nädalas kell seitse ärkama!! Nii halb oli minna pärast Vseviovi loengut saksa keelde... Ma olin juba häälestunud kõrgemale tasandile, Vseviov oli mu aju pahupidi keeranud ja siis tagasi pannud ja - papahh - ich bin, du bist...

Õhtul käisime Urmoga ArtDepoos Ungari fotokunstnike näitusel. Oli hästi ääägee. Juba see ruum ise sobis nii hästi näituseks. Jõime mingit pirnimaitselist konjakilikööri. Mulle meeldisid eriti kaks kunstnikku. Tamàs Dezsö oli viimasel ajal nii äraleierdatud vanainimeste pildistamisele lähenenud teistmoodi. Värvid olid hästi ilusad ja ka ruumiga oli huvitavalt mängitud. Pildid polnud nii masendavad kui tavalised kortsus vanainimeste fotod. Teine kunstnik, kes mulle väga meeldis, on Tivadar Domaniczky (ei, ma ei jätnud seda nime meelde, kirja panin). Ta mustvalged ja udused pildid olid judaismi teemalised, need võlusid oma valguse ja varjude mänguga. Piltidel oli uduste inimeste seas ootamatult teravaid nägusid tagaplaanil. Üks pilt palvetavast noormehest oli tehtud läbi õhukese loori. See kõik andis fotodele sellise salapärase õhustiku.

Pärast kahte kokteili ja poolt tundi olime juba üsna švipsis. Jalutasime vanalinnas ja arutasime kunstiprobleeme. Urmoga on alati hea vaielda ja arutada, ta on nii tark ja meie arusaamad kattuvad tihti.Viimasel ajal julgen ma oma arvamust kunsti kohta palju rohkem välja öelda. Olen aru saanud, et kunsti ei pea vaatama vaid autori silmade läbi, ei pea alati püüdma aru saada, mida kunstnik on oma teosega öelda tahtnud. Vaat et sama tähtis on see, mis tähenduse omandab teos sinule, kuidas publik sellele reageerib. Olime Urmoga kaua väljas, lõpuks hakkas vihma sadama. Uus vabaduse plats on vihma käes nii ilus (kui see koletislik postament seal künka otsas kõrvale jätta).

Nüüd ma ootan laupäeva, mil Ragnar omale rastad saab. Tahaks teda juba patsidega näha! Ja mõne aja eest helistas Teele - ta ostis mulle Indigolaste pileti!!!!!! Kas mul pole mitte maailma parim õde (L)? Nüüd ma asun tänase päeva magustoidu kallale - Õnne ostis eile Bayley ja Conrani Disainiraamatu, mida ma olen juba tükk aega Apollos vesise suu ja uduste silmadega vaadanud. Nämma...