Täna oli Tiiu sünnipäev, mis oli jällegi tore. Mina viisin kaardi, kuhu kõik alla kirjutasid, ja pirne, Eva tõi kooki, Marleen kummikommi. Istusime sööklas ja sõime ja jutustasime ja naersime ja... oli tore.
Okeika, laupäeval käisime Otto juures. Kõigepralt tiirutasime ratastega ringi, mina, Urmo, Otto ja Renate. Sõitsime mööda seda laudteed, mis ühendab Roccat ja Stroomi randa. Tähed särasid ja mingi öölind tegi häält ja see kõik oli niiiiiiii ilus - ei uskunud, et olen ikka veel Tallinnas. Ma usun Jumalasse, kui ma ütlen tema kohta Loodus (F. L. Wright). Otto juures oli naljakas. Rõdult paistis meri ja udu ja mets ja tähed ja oli ilus. Siis toimusid veel tegevused õuna ja toruga :). Ja siis tuli uni peale. Me Renatega olime sellised kangelased, et sõitsime kell pool neli ratastega koju. Oma voodi on ikka oma voodi.
Laupäeva õhtul oli Indigolaste Sügismoosi kontsert Vanalinna Muusikamajas ja ma ei liialda öeldes, et see on üks mu elu parimaid - kui mitte parim - kontserdikogemus. Käisime seal koos Ragnari ja Teelega. Rõõmus ja muusikast joovastunud rahvas istumas vaipadel, patjadel, toolidel, aknalaudadel, sooja septembriõhtu tuuleke akendest puhumas, meeleolu loov valgus, naljakad apsud, maitsvad pannkoogid veel maitsvama moosiga ja muidugi see kõige tähtsam - Muusika suure algustähega. Helid, mis igaüühe automaatselt kaasa kisuvad, sõnad, kus iga rida on sisukas ja mäletamisväärne, vaikne trummimüts, tšello dum-di-dum ja kitarrisoolod. Oeh. See kontsert ei jätnud kedagi külmaks ja kui lõpus Päikest laules pidi ka publik kaasa laulma, ei kahelnud keegi, kas teha häält või mitte - see oli nii positiivne kontserdikogemus, mis laadis positiivse energiaga.
See oli nii hea. Mul oli nii kurb ja nii rõõmus ja nii ilus olla, et lausa hirmus.
Ja selle peale ma laulan veel natuke Päikest: Taaskord koidab päev, mil sind ma endas näen ja oma olemuse paremaks muudan...
No comments:
Post a Comment