Tegus

Seeni ma ei söö, aga korjata meeldib küll. Ma avastasin selle tegevuse pühapäeval, kui me Ragnari, Mihkli, Aku, Ronja ja isaga metsas käisime. Kuhugi polnud astuda, igal pool jäi jala alla mõni seen, pohl või mustikas. Aga seenelkäik iseenesest oli mõnus. Kõnnid vaikses metsas, mõtled omi mõtteid. Ja rõõmustad, kui leiad mõne puraviku, loomaraja või sisaliku. Käisime küll metsas mitmekesi, aga seenekorjamine pole eriti kollektiivne tegevus. Teised paistsid kuskilt puude vahelt, vahel keegi hüüdis kaugemalt. Igati äge pärastlõuna.

EKA elu käib edasi täie hooga. David Vseviov - EKA legendaarne professor - on täpset nii äge kui ma kuulnud olen. Leebe häälega, uskumatult tark, muheda huumorimeelega ja oskusega panna kogu saalitäis rahvast iga oma sõna neelama. Kunstiteose analüüs oli ka väga huvitav. Ainus aine, mis mulle siiani ei meeldi, on saksa keel. Õpetaja nunnutas meid nagu algklassilapsi. Eva arust oli ta sõbralik, aga mulle niisugune ninnu-nännu pildikesed ja mängud ei meeldi. Tahaks nagu keelt õppida või nii.

Täna käisime Rganariga Draakoni galeriis Mari Roosvalti näituse 'Tähised' avamisel. Karin ja Eva tulid ka. Tõeliselt lahe näitusekogemus. Roosvalti maalid meenutavad veidi Elkeni ja Richteri segu. Ta oli maalinud või pildistanud erinevtae riikide kanalisatsiooniluuke ja fotod veel hiljem üle maalinud. Mulle istub väga niisugune urbanistlik teema, kanalisatsiooonikaevud nägid väga uhked välja. Meenutasid esialgu mingeid ehteid või sõlgesid. Üks suur maal nägi tõepoolest rohkem medaljoni moodi välja. Minu lemmik oli aga opis üks väiksem teos, hallikates-lillakates toonides. Seal peal oli kaks kaevuluuki, nende vahel nöör värvikihi all. Millegipärast sai see töö mulle eriti südamelähedaseks...

Nüüd teeme Ragnariga veini-filmiõhtu. Homme saab kaua magada, thank god...

Kivi vs Kalm

Täna hommikul oli EKAs aktus. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua võttis aega, enne kui kõik oma träni ja käepigistused kätte said. Oeh... väsimus.... nüüd maale... häälega :(

Tegelikult mulle meeldis aktus. Alati on äge kuulata, kuidas Signe Kivi ja Mart Kalm omavahel nägelevad ja vihjeid puistavad. Kalmu arust ei ole tekstiil eriti arvestatav eriala, EKA vana tikitud lipp oli jälle teemas.

Koolinädal on läbi. Esimene neist paljudest. Esmaspäevast hakkab siis see pärisasi pihta. Loodame, et see on jätkuvalt põnev. Mu aju vajaks boostimist küll. Ja väljakutseid.

Hetkel on see aga tühi. Mu aju. Oeh... pea valutab... magadaaaa tahaks!!!

Tüdrukuteõhtu ja mis edasi juhtus

EKA elu on alanud pööraselt. Eile oli meil ÕISi tutvustus, mis kujunes üsna mõttetuks ja pärast seda vilistlastega tutvumine. Meie lauas istusid peale kunstiteadlaste veel restaureerijad ja kummastki erialast rääkis üks vilistlane. Kõik said rinda märgi 'Teadlane'. Õhtu oli huvitav ja vähemalt mina õppisin midagi, mis tundub mulle ääretult tähtsana. Nimelt - loengud on tähtsad, peod veel tähtsamad. Tutvused on kõige vajalikum pagas, mille me ülikoolist kaasa saame.

Üks vilistlane soovitas meil külastada Sasha Pepeljajevi näituse avamist Linnagaleriis, mida mina, Liisu, Tiiu, Karin ja üks Karini sõbranna ka tegime. See oli kohutavalt lõbus ja huvitav kogemus. Jõime õlut ja rääkisime tähtsa näoga seinal rippuvatest plakatitest. Pepeljajev on tegelikult vene koreograaf ja tema installatsioon oli huvitav just seetõttu, et kaasatud oli ka publik, me ise olime üheks installatsiooni osaks.

Pärast näitust otsustasime Liisu ja Tiiuga kursajooma korraldada. Kuna meid oli ainult kolm, siis oli tegu siiski väiksemas mastaabis olenguga. Käisime veidi linnas ringi, ostsime kirsiviina, spraiti :) ja majoneesi ning sõitsime Lasnamäele Tiiu juurde. Oli äge tüdrukuteõhtu. Klatšisime, sõime majoneesiga muna ja naersime. Avastasin, et mul on tegelikult igati lahedad kursaõed. Tiiu on nii palju reisinud ja näinud, tal on palju huvitavaid lugusid ja mõnus iseloom. Liisu on niiiiii armas inimene, mulle meeldib ta ausus ja huumorimeel. Tiiu näitas mulle raamatut Banksyst, kelle töid olin ma küll varem näinud aga alles nüüd sattusin temast tõsisesse vaimustusse. Banksy on briti tänavakunstnik, tema tööd on vürtsitatud irooniaga, neis on mõnus kiiks sees ja paljud neist on sõjavastased.

Kui viinapudel tühjaks sai ja Tiiu baarikapist toodud viinast ka veel pits võetud, hakkasime linna poole sättima. Kui keegi meid seal Lasnamäe kortermaja ees näinud oleks, poleks ta küll uskunud, et tegu on väärikate kunstiteadlaste või nagu Härra Kalm ütles - EKA ajudega. Itsitasime ja kõkutasime, endal ikka veel Teadlase-märgid küljes. Esialgu oli plaan minna Tiiu mehhiklasest sõbra juurde, aga siis helistas Marleen ja kutsus meid Protesti. Protesis pidi piletiraha maksma, mida me Liisuga lihtsalt ignoreerisime. Kõrist läks alla veel märkimisväärne kogus alkoholi. Saime tuttavaks Rasmusega, kes sellest sügisest õpib EKAs graafilist disaini. Jutustasime oma esmamuljeid, jõime, naersime. Me Liisu ja Tiiuga läksime edasi Kukusse, kus istus kolm (!) inimest, pärast seda koju.

Oeh... hommik ei olnud meeldiv...

Nuuks, nuuks...

Üleeile õhtul käisime Otto, Urmo ja Mihkliga väljas. Passisime Räägu pargis ja perroonil, mina läksin varem koju. Siiski mitte vist piisavalt vara, sest kogu eilse päeva olin uimane...

Raamatukogu koolitus algas kell 9 ja oli mõttetu. Ma oskan ise ka Estrit kasutada, tänan väga. Sain lähemalt oma kursakaaslastega tuttavaks. Meid on siis seitse tüdrukut ja paistab, et meie kursavend ei kavatsegi oma nägu näidata. Kõigepealt, noh, mina :D. Siis Karin ja Eva, kellest olen juba rääkinud. Siis Taebla tüdruk Tiiu ja Kohtla-Järvelt Liisu. Siis veel Marleen (?) VHK-st ja Merilin Tartu Ülikoolist. Kõik tunduvad olevat toredad, peaks mingisuguse tutvumisjooma vist organiseerima.

Õhtul oli meil kõigepealt juristi loeng, kus ma jällegi midagi uut teada ei saanud ja hiljem rääkis veel Lapin, kelle loeng oleks olnud huvitavam, kui ma oleksin seda taharitta rohkem kuulnud.

Koju jõudes olin laip. Jäime Raksiga tunnikeseks magama, õhtul saime Janno ja Priiduga kokku. Vaatasime mingit filmi ja siis magama.

Täna sain ennast välja magada, aga ärkamisel ootas mind ebameeldiv üllatus. Postiteatis - Ragnarile on kiri Kaitseressursside ametist! Appii - sõjavägi!!! Ma ei taha, et ta läheks... Ehk õnnestub mul järgmiseks aastaks ERASMUSega Saksamaale minna... nuuks... nuuks...

Kunst ja Akadeemia

Tänane päev on olnud väsitav ja - huvitav. EKA paneb mind mõtlema, ma tunnen, kuidas mu aju januneb uute teadmiste järele peale aastast luuslanki. Mul on nii paljust mõelda, et ma olen täiesti loobunud tänaval muusika kuulamisest ja eelistan jalutuskäiku ühistranspordile.

Käisin täna Plate tornis Vive Tolli näitusel 'Vaateid Vanalinnast'. tegu oli väikese näitusega - kümmekond graafilist lehte. Sellegipoolest olin meeldivalt üllatunud. Vanalinn on Eesti kunstis nii äraleierdatud teema, et ma ei lootnud sealt midagi uut leida. Kuid Vive Tolli tööd olid värskendavad. Eriti jäid mulle silma kaks tükki: 'Neitsitorn', mis kujutas kunstnikke oma molbertitega, ning 'Aed müüri taga' (täpses sõnastuses pole kindel). Eriti just viimane on sedasorti töö, mida ma võiksin oma koju seinale panna. See oli niisugune unistava moega, meenutas raamatut Salaaed. Taustaks paistis Tallinna siluett ja ees sürrealistlik lilleaed, mille keskelt läks välja salapärane kangialune.

Tolli näituselt jäi mul aega üle, nii et külastasin veel kahte kõrvalauvat vanalinna torni. Esimeses neist, Eppingi tornis, oli mingisugune väljpanek vanadest relvadest, mis ei olnud väärt seda kolmekümmet krooni, mis ma maksin. Küll aga oli raha väärt see vaade mis torniaknast paistis. Teise, Grusbeke-tagusesse torni oli uskumatul kombel tasuta sissepääs. kõige ülemisel korrusel olid väljapandud kangasteljed ja lapsehällid, kahjuks polnud seal erinevalt Eppingi tornist mingit seletavat teksti juures. Seintel rippusid õlimaalid, millest paar tükki olid päris huvitavad.

EKAsse jõudsin ülivara. Käisin sööklas söömas, lugesin. Ma olen Meri 'Hõbevalget' nüüd vist juba kuu aega lugenud aga millegipärast asi ei edene. Ometi on see ju huvitav raamat, Meri jutustamisoskus on suurepärane. Mingi aeg enne loengu algust kohtasin Karinit. Kolasime EKA peal ringi, leidsime üles P ehk Puumaja ning silmasime isegi rektor Kivi. Kella neljast algas aulas Kalmu loeng EKA ajaloost. Olin oodanud midagi igavat ja kuiva, aga Kalm on kuldsuu. Ta rääkis nii köitvalt ja põimis jutu sisse naljakaid juhtumisi ja fakte. Ma ei tahtnudki, et loeng läbi saaks.

Kalmu loeng pani mind mõtlema EKAst kui hoonest. Ootame me ju kõik kannatamatult uue plaza valmimist, aga see vana maja on samuti omamoodi armas. Isegi minu jaoks, kes ma seal vaid ettevalmistuskursustel olen käinud. Selle aasta rebased on viimased, kes selles majas õppida saavad. Signe Kivi pani ette jäädvustada selle vana maja asjad mingis teises vormis. Minul tekkis koduteel järgmine idee: Küsitleda kõigepealt EKA tudengeid, õppejõudusid ja vilistlasi ning paluda neil nimetada midagi selle vana maja juures mis neile meeldib või ei meeldi - ühesõnaga on meelde jäänud. Seejärel neid asju pildistada, aga mingi erilise nurga alt, väga lähedalt, moonutatud värvidega või teha pilt vaid mõnest detailist. Neist piltidest kokku panna voldik või album, milles oleksid mälestused sellest vanast majast, mis tähendaksid midagi neile, kes selle majaga seotud. Ma ei usu küll, et mina sellise asja teostamiseks õige isik olen - pole ma ju selle majaga teab kui tükk aega seotud. Lihtsalt selline mõte tuli.

Konets.

Ja see on alanud...

Eile oli esimene koolipäev. Elu esimene päev EKA-s. Ma olin nii kohutavalt närvis, ei tea isegi miks. Kunagi varem pole mul olnud niisugust hirmu, et mind ei võeta omaks...

Schnelli pargi juures tabas mind paanika - mul polnud aimugi, kuhu minna. Ma teadsin ju kül, et EKA restaureerijate maja asub kuskil GAGi lähedal, aga kus? Kui kell näitas kolme minuti pärast kaksteist, olin ma juba lootust kaotamas. Kuskil GAGi taga seisis üks neiu punases, kes näis olevat sama segaduses kui minagi. Tuli välja, et tegu on minu tulevase kursakaaslase Evaga. Koos leidsime lõpuks õige koha üles ja - üllatus, üllatus - ei jäänudki hiljaks.

Mu tulevased koolikaaslased said juba esimesel päeval aimu minu üüratust kobadusest. Tõsiselt - selliseid inimesi nagu mina näeb ainult komöödiafilmidest. Keegi ei koperda/pilla asju/löö ennast ära nii palju kui mina. Paari tunni jooksul õnnestus mul: 1) lennutada oma telefon kaugele pingiridade alla 2) pillata tükk kreemikringlit põrandale 3) astuda oma kursaõele kanna peale 4) EKA juures tunnelis peaaegu trepist alla kukkuda. I rest my case.

Kell kaks kohtus meie kursus meie dekaani Mart Kalmuga. Tuleb välja, et kursusel on meid 7 tüdrukut ja üks poiss (keda polnud kohal - figures). Sain paremini tuttavaks veel ühe kursaõe - Kariniga. Ja siis algas õudukas. Tuleb välja, et Mart Kalm on üks neist, kes kuulub lütseumivihkajate hulka. Kommentaaridel, nagu 'lütseum ei oska absoluutselt inimesi ülikooliks ette valmistada' ja 'jube, kuidas lütseumis kunstiajalugu õpetatakse' ei paistnud lõppu olevat. Niimoodi inimesi üldistada pole aus - nüüd on mul märk küljes EKA lõpuni: lütseumist. Millegipärast ma arvasingi, et midagi sellist võib juhtuda. Kui tuli ennast tutvustada ja öelda, kust koolist tuled, teatasin ma, et Tallinna Ülikoolist (mis pole ju ka iseenesest vale).
Igatahes - Mart Kalm, ma tõestan sulle, et sa eksid. Küll sa näed, et lütseumlane on ka võimeline lisamaterjale lugema ja iseseisvalt töötama. Väljakutsed mulle meeldivad.

*

Õhtul olin väsinud. Lihtsalt väsinud. Lugesin Sirpi (jah, Mart Kalm, ka lütseumlased loevad Sirpi). Ragnar oli kullatükk ja tegi mulle süüa (L).

Öö poole läksime Mihkli, Raksi ja Rogeriga välja. Hiljem liitusid meiega veel Ove ja Viki. Jõime õlut/siidrit, aga läksime varakult koju.

Nüüd on raks tööl ja mina pean EKAs olema alles kell neli. Käin vist vahepeal Vaal galeriis Vanalinna vaateid imetlemas.