Ja see on alanud...

Eile oli esimene koolipäev. Elu esimene päev EKA-s. Ma olin nii kohutavalt närvis, ei tea isegi miks. Kunagi varem pole mul olnud niisugust hirmu, et mind ei võeta omaks...

Schnelli pargi juures tabas mind paanika - mul polnud aimugi, kuhu minna. Ma teadsin ju kül, et EKA restaureerijate maja asub kuskil GAGi lähedal, aga kus? Kui kell näitas kolme minuti pärast kaksteist, olin ma juba lootust kaotamas. Kuskil GAGi taga seisis üks neiu punases, kes näis olevat sama segaduses kui minagi. Tuli välja, et tegu on minu tulevase kursakaaslase Evaga. Koos leidsime lõpuks õige koha üles ja - üllatus, üllatus - ei jäänudki hiljaks.

Mu tulevased koolikaaslased said juba esimesel päeval aimu minu üüratust kobadusest. Tõsiselt - selliseid inimesi nagu mina näeb ainult komöödiafilmidest. Keegi ei koperda/pilla asju/löö ennast ära nii palju kui mina. Paari tunni jooksul õnnestus mul: 1) lennutada oma telefon kaugele pingiridade alla 2) pillata tükk kreemikringlit põrandale 3) astuda oma kursaõele kanna peale 4) EKA juures tunnelis peaaegu trepist alla kukkuda. I rest my case.

Kell kaks kohtus meie kursus meie dekaani Mart Kalmuga. Tuleb välja, et kursusel on meid 7 tüdrukut ja üks poiss (keda polnud kohal - figures). Sain paremini tuttavaks veel ühe kursaõe - Kariniga. Ja siis algas õudukas. Tuleb välja, et Mart Kalm on üks neist, kes kuulub lütseumivihkajate hulka. Kommentaaridel, nagu 'lütseum ei oska absoluutselt inimesi ülikooliks ette valmistada' ja 'jube, kuidas lütseumis kunstiajalugu õpetatakse' ei paistnud lõppu olevat. Niimoodi inimesi üldistada pole aus - nüüd on mul märk küljes EKA lõpuni: lütseumist. Millegipärast ma arvasingi, et midagi sellist võib juhtuda. Kui tuli ennast tutvustada ja öelda, kust koolist tuled, teatasin ma, et Tallinna Ülikoolist (mis pole ju ka iseenesest vale).
Igatahes - Mart Kalm, ma tõestan sulle, et sa eksid. Küll sa näed, et lütseumlane on ka võimeline lisamaterjale lugema ja iseseisvalt töötama. Väljakutsed mulle meeldivad.

*

Õhtul olin väsinud. Lihtsalt väsinud. Lugesin Sirpi (jah, Mart Kalm, ka lütseumlased loevad Sirpi). Ragnar oli kullatükk ja tegi mulle süüa (L).

Öö poole läksime Mihkli, Raksi ja Rogeriga välja. Hiljem liitusid meiega veel Ove ja Viki. Jõime õlut/siidrit, aga läksime varakult koju.

Nüüd on raks tööl ja mina pean EKAs olema alles kell neli. Käin vist vahepeal Vaal galeriis Vanalinna vaateid imetlemas.