Tudengisügis

Tänavune sügis on üks viimaste aastate ilusamaid. Nii palju värvilisi lehti ja võrdlemisi kuivad ilmad muudavad pargid lausa muinasjutumaaks. Eriti ilus on Kadriorus ja Tartu Toomemäel.

Istun hetkel ühikas ja loen tekste filosoofia seminari jaoks, pärast seda hakkan barokk-kunsti eksamiks õppima. Viis nädalat oli tunne, et koolis jälle nii lihtne, aga nüüd on äkki nii palju teha. Ellat pole kodus, tuba on soe ja vaikne. Mõnus ja kodune on siin. Aknast paistab kõrghoonete tuledesära, kostab summutatult liiklusmüra ja kellegi samme koridoris. Lamp joonistab lakke noorkuu kujulise valguslaigu.

Hakkan vaikselt ühikaeluga ära harjuma. Siinne korraldus ja õhkkond ei sobi kindlasti mitte igaühele, aga mulle siin meeldib. Üks tüüpiline näide EKA ühikaelust on tänane vahejuhtum: keegi on duširuumist ära varastanud kraanid, mistõttu seal ennast pesta ei saa, sooja vett pole ka keldrikorruse pesuruumides ega köögis. Täna aitasin Ellal vannitoa kraanikausis juukseid pesta. Keegi pole vargusest väga üllatunud, siinne rahvas võtab sellised uudised stoilise rahuga vastu ja leiab alternatiive. Minagi ei lase ennast pisiasjadel rööpast välja viia.

Üritan see nädal mitte ühestki loengust puududa. Eilses kooriproovis sain kätte oma laulupeo lauliku. Koduteel, laulik käes, kohtasin Aarne Saluveert, kes mulle naeratas ja mütsi kergitas. Lauluproovid teevad mu tuju alati heaks, hea on teistega koos laulda.

Edasi lugema :(
Homme saab nädala selgroog murtud.

***

Tuul käib
Ernst Enno

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi maeti eile sinna …
Kukku! Kus on kullerkupud?
Hõissa! Kus on õnnenupud? –
Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna –
Suvi, mis ta maeti sinna? –
Rannal rasked rajud käinud,
Külm on läbi küla läinud,
Aasal härm ja helin ringi –
Tuul käib üksi, ostib kingi,
Nutab tasa, tahab minna –
Kingad kuldsed viivad sinna.

Rahulolemine

Täna on olnud nii mõnus ja tegus päev. Ainus väike pettumus oli see, et puudusin kahest hommikusest loengust, kuna käisin arstil. Arst oli kell 10.30, nii et olin ebatavaliselt varasel ajal kodus ja tegus.

Kõigepealt kauaplaanitud sügisene suurpuhastus - koristasin, küürisin, tolmutasin, isegi riidekapi tegin korda. Siis tegin süüa - kana, kurgisalat, võikud. Polegi ammu saanud midagi korralikku teha endale. Siis paar tundi arvutis ja pärast kella kolme sättisin end kooli poole minema. Prantsuse keeles oli meid taaskord liiga vähe ja õppejõud jättis loengu ära. Käisin siis hoopis Erasmuse kohta küsimas ja raamatukogus. Edasi helistas Liisa. Läksin tema ja ta sõbra Taavi poole Keskturu lähedal. Kohvitasime ja pläkutasime. Kella seitsmest sain Museumis Evaga kokku. Läksime EKKM-i näituse Welcome to the Machine avamisele. Kohtasime seal veel Karinit ja Merilini. Näitus oli läbi kolme korruse ja üllatavalt hea. Juba esimesel korrusel jäi mulle silma töö, mis põhines Sir Ebenezer Howardi ideel perfektsest linnamaastikust. Suurel valgustatud pannool oli Õismäe plaan, mille keskel mängis grammofon. Huvitav lähenemine Howardi ideele linnast kui magnetist ja inimesest kui nõelast. Teisel korrusel oli meeldejäävaim töö fotoväljapanek Tallinna puitrajoonidest (Uus Maailm, Kalamaja). Esmapilgul polnud piltides midagi erilist, aga kui kõik ruumis liikumatult seisid, kustusid tuled ja ultraviolettvalgus tõi nähtavale hoopis uue tasandi - majad ja tänavad olid täis militaarseid märke. See nõudis aga publikult koostööd. Negatiivse elamuse jätsid ebaoriginaalsed tööd. On teada värk, et massimeedia, virtuaalmaailm ja info üleküllus on praegu aktuaalsed teemad. Kuid ühte ja sama asja korrutada ilma mingi uudse lähenemisnurgata jätab kulunud ja igava mulje.

Pärast näitust käisime Evaga Rimist toitu varumas ja pargis jutustamas. Siis suundusime bussijaama heli-performance'i üritusele Bussijaam heliseb. Oli üllatavalt äge üritus. Bussijaama ootesaalis vilkusid tuled ja mängiti head muusikat, väljas olid videoinstallatsioonid. Keldrisööklas müüdi vägijooke. Kui muidu on bussijaam mulle alati olnud pigem vahepeatuseks, abivahendiks reisimisel punktist A punkti B, siis nüüd oli põnev sinna minna mitte reisi vaid koha enda pärast. Pinkidel istuv kunstiinimestest publik segunes bussi ootavate perekondade ja vanamammidega, kellest nii mõnelgi hakkas jalg muusika saatel kaasa tatsuma. Tuttav koht sai täiesti uue näo ja tähenduse. Istusime seal koos Otto kursavenna Urmase ja Evaga, arutasime maailmaasju ja kuulasime head heli.

Veidi enne kahtteist pidime Evaga trammi peale minema, et koju jõuda. Kogu tänane päev on mu täitnud positiivse energiaga. Hall sügis on nüüd veidi värvilisem.

Sügisekurbus, sügiserõõm

Ja ongi kool ametlikult alanud. Kuigi esimene september on alles ees, oleme meie juba kaks päeva koolis käinud. Ja õues on külm. Ja toas on külm. Ja koolis on külm. Ja vara läheb pimedaks. Ja vara peab tõusma. Ja vara peab magama minema.

Teisel kursusel on teistmoodi olla. Ei ole enam seda head koolielevust, uute asjade ootust sees. Samas on palju julgem, tore oli vanu õppejõude ja koolikaaslasi näha. Tahaks see semester olla tublim ja parem ja püüdlikum ja nii edasi. Aga juba esimeses loengus (saksa keel :P) läks vaimustus üle.

Täna õhtul käisime perega kooliasju ostmas noorematele, minul polnud suurt midagi vaja. Õhtul istusime kõik koos vanaisa juures. Isa ja vanaisa jõid veini ja nagu ikka pääsesid keelepaead siis valla. Vanaisa on muidu kinnine inimene, aga kui rääkima hakkab, saab palju teada. Tuleb välja, et me põlvneme mingist iidvanast vene/baltisaksa aadlisuguvõsast. Ma olen ennast alati sinivereliseks pidanud :D.

Homme peab kella kuuest tõusma kui ma tahan enne kooli veel süüa ja pesema jõuda. Jubedus:S

Rain

Suvi. Kuum ja meeletu ja väsitav ja värskendav. Ja hullumeelne. Niisugust pole veel olnud. Pärispea, Ottomaa, Haapsalu, Lelle... ja kõik teised väiksemad ja suuremad seiklused.

Valge liblikas lendas tuppa. Tahaksin midagi jäädvustada sellest suvest. Mitte pilti või videot, vaid seda tunnet, neid lõhnu, värve, maitseid, meeleolu. Kui saaks kõik selle purki panna ja siis mõnel külmal talveõhtul purgi lahti teha ja kõik selle ülevoolava aja endasse ahmida. Kuuma asfaldi lõhn, merevee maitse, muusika... Ühekorraga on nii hea ja nii halb olla. Magamine tundub ajaraiskamine, igal õhtul on kahju, et üks päev on jälle möödas. Ja samal ajal on sees kummaline ärevus.

Sest aru saan - see rõõm ei jää ju kestma.

Eile oli jälle ks ilus õhtu. Uued inimesed, värsked ideed. Ja jälle olen maganud vaid napid kolm tundi. Võiks, oleks, saaks!

Sii lõpetuseks veel midagi head:

Rain

I opened my eyes
And looked up at the rain,
And it dripped in my head
And flowed into my brain,
And all that I hear as I lie in my bed
Is the slishity-slosh of the rain in my head.

I step very softly,
I walk very slow,
I can't do a handstand -
I might overflow,
So pardon the wild crazy thing I just said -
I'm just not the same since there's rain in my head.

Shel Silverstein

:)

Tartu vaimus

Tulin just oma muuseumipraktika viimaselt päevalt, mis toimus Tartus. Olen üleni selle mõju all. Seal oli soe ja sõbralik, aeglane ja rahulik. Nagu ikka Tartus.

Muuseumid olid üllatavalt huvitavad. Mina ja Karin ERMi kahjuks ei jõudnud, sest pidime kehvade finantsolude tõttu pöidlaküüdiga reisima. Aga Mujal oli tõesti äge. Täielik üllataja oli Tartu Kunstimuuseum. Negatiivseks üllatuseks oli maja seisukord - kahtlase väärtusega laed, seintelt pudenev krohv, allapoole igasugust arvestust kliima. Aga kõik sai korvatud muuseumi teadusdirektori Tiiu Talvistu poolt, kes näitas meile nii Vallikraavi tänava fondi kui ka Viltuse maja näitusesaale. See naine äratas minus uuesti ellu kunstipisiku, mis lõputute koolitööde käigus juba õige pisikeseks oli kahanenud. Talvistu on nii tark ja tema juttu kuulates saab ilmselgeks, kuidas ta armastab ja hoiab tema kätte usaldatud kogusid. Ta suhtus maalidesse nagu vanadesse sõpradesse või oma lastesse, keda ta ka uhkelt teistele näitas. Olen kindel, et Pallase näitus poleks mulle pooltki nii suurt muljet avaldanud ilma Tiiu Talvistu kommentaarideta.

Edasi käisime Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, mis nii suurt elamust ei pakkunud, sest olen seal varem korduvalt käinud. Viimaseks nö maiuspalaks jäi mänguasjamuuseum oma äsjaavatud Teatrikoduga. Seal minetasime kõik oma kunstiteadlase-väärikuse ja mängisime nukkudega nagu väikesed lapsed. Tagasiteel lugesin rongis Mark Twaini "Jänkit kuningas Arthuri õukonnas". See raamat ja kaks nädalat rahahädas muuseumite külastamine on mind viinud üsna ühiskonnakriitilisse meeleollu.

Aga nüüd mul on lõpuks midagi head ka oodata. Homme on Patareis Kultuuritolm, mille piletid juba Urmo rahakotis ootel on. Tõotab tulla vägev üritus. Ja lõpuks on mul ka potensiaalne töökoht - giid Kadrioru kunstimuuseumis.

Je pense que je suis heureuse... C´est bizarre.

Suvine

Jälle on nii kaua aega mööda läinud ja mina pole midagi kirjutanud. Ennast välja vabandada saan vaid sellega, et mul oli sess. Ja nüüd on see läbiiii!!! Oeh, lõpuks ometi.

Vahepeal on nii palju juhtunud. Ja muutunud. Täna olen teist ööd järjest Eve juures kodus ja ei tunnegi ennast enam nii üksildasena. Avastasin täna, et olen hakanud elu juures hindama teisi asju kui varem. Näiteks ema tehtud toitu. Kui sa pole päev läbi sõna otseses mõttes midagi söönud, siis maitseb ema tehtud ühepajatoit suisa jumalikult. Ja üldse, mul on hetkel palju, mille eest tänulik olla. Mul on kotis terve pakk suitsu :). Jah, ma tean, ma tean, aga minu jaoks on see suur asi! Ja mul on sõpru, kelle poole ma saan pöörduda, kui olen kurb või üksi või kui lihtsalt on vaja südant puistada. Ja see on tõesti suur asi.

Pealegi algab nüüd suvi. Võiksin ju vinguda, et mul pole ikka veel tööd, et ma pean praktikale minema ja nii edasi, aga õues on selleks liiga hea ilm. Kell on pool kümme aga ikka veel on valge. Maikuu on vist siiski mu lemmikkuu aastas ja mitte ainult mu sünnipäeva pärast. Koolis on lõpuspurt. Õues on soe ja roheline ja sa suudad seda veel hinnata, sul pole suvekuumusest kõrini ja sul on ikka veel meeles talv, külm, lumi...

Jalutasin täna raamatukogust koju (mul polnud bussipiletit :P) ja vaatasin inimesi. Ma teen seda sageli. On huvitav mõtiskleda, kes nad on, kust nad tulevad, kuhu lähevad. Mida nad mõtlevad? Miks see noor naine oma lapse peale nii kuri oli? Kas see poiss ehk abiellub kunagi tüdrukuga, kellel ta praegu käest kinni hoiab? Mis saab kümne aasta pärast nendest nagadest, kes tõugeldes minust mööda jooksevad? Mida mõtleb see mantliga mees, et ta nii sünge näoga on?

Ohjah. Aitab arutlemisest, hammas hakkas valutama :(. Lähen loen raamatut ja poen põhku. Ja püüan mitte karta seda pimedust oma toa ukse taga.

Raamatukogus

Jälle. Või siis ikka veel. Ma ei mäletagi enam, mis tunne oli, kui mu ees ei terendanud ähvardavalt järgmist tähtaega või eksamit...

Nüüd on siis kunstiteose analüüs lõpuks valmis ja ära saadetud, hetkel tegelen esimesega kahest arhitektuuriteose analüüsist. Jumal tänatud, et materjali jagub. Kirjutan Tina tänava juugendvillast, teema ju iseenesest huvitav, aga viitsimist ei ole üldse. Saaks täna kaks lehekülgegi valmis.

Külm on ja tuju ka kehva. Ei teagi enam, mida ja kuidas mõelda. Vaevu saan milleski kindel olla, kui juba mõni pisiasi mult julguse röövib ja rööpast välja viib. Raske on õppida uuesti usaldama, vähemalt minu jaoks on see küll meeletult keeruline. Tahaksin kogu aeg endasse tõmbuda, ära põgeneda, omale mingi kesta ümber kasvatada kust keegi ega miski ei pääse mulle haiget tegema. Nii-ii hirmus on ennast natuke rohkem avada, palju lihtsam oleks ju lihtsalt... Aga ei.

Kardan, et kui edaspidigi niimoodi käitun, jään lõpuks täiesti üksi. Üksiolek on kummaline asi. Seda on mitut sorti. On lihtsalt teistest inimestest ajutine eemalolek, mis võib kohati olla väga vabastav. Aga on veel see hingeline üksiolemine, see tunne, et su ümber on klaasist mull ja keegi ei kuule sind sealt seest. Ja sa kardad, sest sa tead, et kunagi saab mulli seest õhk otsa...

Oh, ei teagi, millest mul selline tuju on. Õues paistab päike ja mina nukrutsen niimoodi. Peaks vist millelegi muule mõtlema, aga lähitulevikus ei terenda midagi meeldivat. Istun kaheksani raamatukogus, kirjutan, siis koju, kus mul pole midagi süüa peale väikese tarrapudruportsjoni, nii et hommikusöök jääb ära. Nojah, rannahooaeg ongi ju tulekul. Ja siis magama. Homme kordub sama - raamatukogu, kodu, voodi. Ainult et homme pole mul süüa ega suitsu.

Issand missugune nutulaul :/
Tegelikult pole kõik sugugi nii hullusti. Kolmapäeval näen võib-olla üle pika aja Ragnarit ja kuulen ta Pärnu muljeid. Nädalavahetusel on Renate sünnipäev. Ja... ok. Rohkem ei tule positivismist midagi välja. Tagasi oma juugendvilla juurde.

***

Tahaksin midagi luua,
Teistele enesest anda,
Midagi uut siia tuua,
Kunstniku koormat kanda.

Et te siis kuuleks mu luulet,
Et te siis loeks mu sonette.
Et kogu maailm mind kuuleks,
Põlvili langeks mu ette.

Jääks must vaid midagi maha!
Kasvõi paar lühikest rida.
Ajalooõpiku taha
Lapsena soditud süda.

Hall päev

Täna on hall päev. Taevas on hall, lumi on hall, puud on hallid, majad on ka hallid. Isegi valgus on hall. Ja mul on hallid püksid jalas.

Ma vaatasin täna vanu fotosid. Kas on võimalik, et varem oli elu värvilisem? Äkki kaotab maailm iga päevaga oma värve ilma et me seda ise märkaksime ja kümne aasta pärast elame me kõik juba must-valges maailmas?

Ottomaa. Suvi suure tähega.

Soe ja päike. Ragnar ja Urmo ja Otto ja Renate ja Priit. Petank ja makaronide keetmine ja jaanituli ja rand ja lõputud heinamaad ja rändamine ja... muud seiklused.

Löwenruh park. Me veetsime seal oma suve.

Saime seal too päev Urmoga kokku ja mina kandsin oma rohelisi kingi. Nendega oli nii võimatu käia, ma sain omale viis villi ja kutsusin Ragnari sinna, et ta mulle kojutulekuks ketsid tooks. Aga siis oli suvi. Ma mängisin kitarril American Pie'd ja Urmo laulis.

Talv. Pärnu. In Graafika. See oli ju ainult mõned kuud tagasi, aga juba on see mälestuseks kulunud.

Kunstnike maja ja vein ja bussisõit ja näitused. Ja inimesed, kellega oli hea koos olla.

Jälle Löwenruh. Jälle suvi.

Ja Urmo ja Otto ja Renate. Ja mänguväljakud ja rattad ja jutud. Ja viimased suveööd. Ja see kummastav tunne - et oled nagu veel laps ja nagu ei ole ka.

Kristiine. Kodukant.

Perroon, tänavad. Uitamine.

Õde ja vend. Urmo ja Otto. Ragnar.

Too päev oli juba külm. Me sõitsime Teelega rattaga ümber Arena ja laulsime Moosiseemnekaru.

Need pildid tunduvad nagu väikesed aknad minevikku. Võtan ühe sellise ette ja kui natuke pikemalt vaatan, hakkab silme ees justkui film jooksma - kõik tuleb tagasi. Värvid ja lõhnad ja mõtted ja tunded.

Ma tahan niiii väga juba suve!

Kevaderahutus

Ma ei tea.
Tahaks lihtsalt olla.
Mul on hea,
Ka veidi nukker olla.

Sulalootust
On külmas, märjas õues.
Suveootust
On minu tühjas põues.

Ka teistega
Mul üksinda on olla.
Ma ei tea,
Tahaks lihtsalt olla.

Kevadeigatsus

seisad kesk suletud seebimulli

oled ja viskad kirja ja kulli

ümber on aega on natuke ruumi

pöörlevaid pilvi tiirlevaid tuumi

juuri ja tüvesid õisi ja lehti

savi ja õhku millest meid tehti

kes need hetked kõik ajaks lükkis

tõstab su lendu maailmaga tükkis

siis aga lind pillab valguse nokast

langeb su maailm vastu okast

orjavitsas ämblikuvõrgus

kaduvas piisas veel peegeldub kõrgus

Jaan Kaplinski

***

Eelmine kevad käisime me telkidega mere ääres, Pärispeal. Mina, Ragnar, Mihkel, Teele, Urmo, Otto ja Renate. Enne tagasi linna sõitmist tegime Teelega seebimulle. Tal oli kaasas üks hiigelsuur mullitaja, millest tulid suured, sätendavad, tuule käes loperdavad mullid. Ma mäletan siiamaani, kui kummalised need olid seal mändide vahel. Ja ma kujutasin salaja ette, kuidas äkki üks nendest mullidest pääseb teravate männiokaste käest ja lendab ära. Lendab läbi metsa ja mööda randa. Kuhu ta siis küll jõuaks, mida ta näeks oma lühikese seebimullielu jooksul? Hirved tõstaksid pea, jänes peatuks oma rajal et uudistada seda uutmoodi säravat liblikat. See mõte tekitas kummastava tunde. Ma tahtsin ise hetkeks olla see muretu seebimull, keda tuul pillub ja kellel pole aimugi, et ta elu võib iga hetk mõne okka otsas lõppeda. Kui ilus võib tunduda maailm läbi seebimulli...

Mu ümber on inimesed, aga ma olen ikkagi üksinda. Olen alati olnud. Kas seebimull tunneb ka, et ta on üksi? Äkki saaksin ma järgmine kord sündida seebimullina...

Jah, ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väikesed võivad olla suured, kõige suuremad.

Oeh. Lihtsalt... oeh.

Tulime Ragnariga just Linnateatrist, kus vaatasime etendust "Tõde ja Õigus. Teine Osa." Hetkel olen emotsioonidest nii vallatud, et raske on olla. Keeruline on paigal püsida. Nutt ja naer tahavad korraga tulla. Kuidas saab nii olla, midagi sellist teha, luua... Mul on sellest etendusest nii hea.

Etendus kestis viis tundi. Hirmutav? Ma ei oleks aja möödumist tähele pannudki, kui kahte vaheaega poleks olnud. Niisugune elamus jätab minusse jälje pikaks ajaks. Ja kõik need mõtted, mis mul nüüd peas tiirlevad. Alustades sellest, et kadunud on igasugune vimm saksa keele õppimise vastu. Meil on ju võimalus tasuta õppida keelt. Mulle meenus seda etendust vaadates üks peamine põhjus, miks ma tahan keeli õppida - et lugeda originaalis Puškinit, Goethet, Shakespeare'i, Hugo'd jne. Ja üldse - milline õnnistus, et ma saan õppida! Ma ei pea virelema ja nälgima, et oma õppemaksu tasuda. Mulle on antud see imeline võimalus - ma saan ju õppida! Kadunud on mu tüdimus, miks peaksin ma veel suure koormuse üle kaebama?

Kogu see etendus veel tiirleb mu peas, üks idee ajab teist taga. Raske on valida lemmikstseeni või osatäitjat. Kuidas mul süda kurku tõusis, kui Ramilda ütleb haigena Indrekule:"Mul oli siis õigus!" ja Indrek hüüab: "EI!". Kui naljakas see oli, kuidas Molotov poistele oma mattemattikat õpetas. Kui nukker meel mul oli, kui poisid karjusid Slopaševile "Puškin ahju!" ja kuidas viimane Puškini pildi taha varjus. Ja kui mõjuv oli Indrek sellisena, nagu ta oli - pealtvaataja, jälgijana. Ja siis see, kuidas ta härra Maurusele vastas: "Õpetaja oli Puškinist rääkides pisarateni liigutatud ja meile tegi see nalja. Ja kui härra Maurus küsib, kas neil häbi ka on, vastab Indrek: "Pärast oli." See, just see on minu armas Indrek, just selline on ta mulle alati olnud ja just selliseks ta mulle jääb! Ja muidugi härra Maurus, kelle tegelaskuju oli Nüganen temale omaselt uue nurga alt käsitlenud. Tuli välja Mauruse väiklus, aga kõrvale ei jäänud ka tema inimlikkus. Ja tuleb tõdeda, et rohkem võiks olla õpetajad, kes räägivad, et keelt on vaja armastada - see on see Tammsaare armastus, ilma milleta poleks midagi. Ja muidugi etenduse kulminatsioon. Minul oli pisar silmas peaaegu kogu kolmanda vaatuse ajal. Ja kui väike Tiina küsis Indrekult: "Kas sa tõesti ootad mind ära?", siis minul juba pisarad voolasid. :)

Nüüd on mul nii palju mõtteid: usust ja uskumisest, armastusest, eestlaseks olemisest. Ma tahaks... ma ei tea... Sellepärast me ju elamegi. Sellepärast me ju saame ja peamegi eksisteerima. Sest et on olemas midagi sellist. Midagi nii kirjeldamatut. Niisugused õhtud nagu tänane tuletavad mulle meelde, kes ja miks ma olen.

Une-Mati, jäta mind rahule!

AARRGHHHH!

Mul on kõigest nii kõrini. Ma ei tea, mis mul hakkas. Olen kogu aeg niiiii väsinud - füüsiliselt ja vaimselt - ja tüdinud.

Ma sain Hõbevalge LÕPUKS läbi. JEEEeeeeee....

Ei, tegelikult oli ju vägev raamat. Meri ideed (kuigi võib-olla mitte alati just ajalooliselt paikapidavad) on äärmiselt kaasakiskuvad, ta mõttelend on nii kiire ja tema teadmised igast eluvaldkonnast - wow.

Nüüd ma loen kohustusikku kirjandust kooli jaoks. Ja WoTi. WoT on fantasy sari Wheel of Time. Täitsa hea.

Mh. Ma just magasin 12 tundi öösel. Ja ma olen ikka nii väsinud. Eile jäin loengus magama. Minuga ei juhtu kunagi nii! Mis mul viga on??

Eile käisime Raxuga Kappis maffiat mängimas. Renate kutsus ja korraldas. Kokku oli meid seal umbes 12. Oli väääga lahe üritus. Mina sain 2x mängjuht olla :P. Ei jõua järgmist korda ära oodata.

Nüüd homme peaks maale minema, laupäeval tagasi. Laupäeva õhtu möödub loodetavasti Levikas - pole ammu käinud. Ja pühapäeval Rganariga Linnateatrisse "Meie kangelasi" vaatama. Buujaa!

Seda kõike muidugi siis kui selleks ajaks suudan isegi oma silmi lahti hoida...

Muhvi kiri nr. 1

Kuna puutun viimasel ajal kunstiga niiii palju kokku ja mu sõbrad ei viitsi enam kuulata mu lõputut vada sellest, milline kunstnik minus parajasti suurt vaimustust tekitab, siis kirjutan vahetevahel siia midagi üles. Kurb tegelikult :(. Olen nagu Muhv, kes iseendale kirju saadab...

Ühesõnaga. Üldiselt ma pole mingi andunud renessansskunstihuviline. Mul ei ole midagi selle vastu, lihtsalt pole erilist vaimustust tekkinud. Kuni meie eelmise nädala renessansskunsti loenguni, kus ma nägin vaata et ilmutust.

Tegu on siis prantsuse maalikunstniku Jean Fouquet'ga (15. sajand). Maali nimi on "Neitsi Maarja ja Jeesuslaps ümbritsetuna inglitest". See on osa Melun'i diptühhonist. Siiamaani ei suuda ma mõista, kuidas see maal saab pärineda 15. sajandist. Neitsi Maarja nägu, keha, riietus, kogu värvigamma... mind võtab see lihtsalt sõnatuks.

Maalil on ka oma lugu. Nimelt oli Prantsuse kuningal Charles VII armuke nimega Agnès Sorel - Dame de beauté, keda on pildil kujutatud Neitsi Maarjana. Noor naine mürgitati, kui ta ootas enda ja kuninga neljandat last. Fouquet töötas tollal Prantsuse õukonnas ja see teos on maalitud väljendamaks Charles VII leina.

See pilt mõjub mulle. Sinised ja punased keerubid, ilme Neitsi Maarja näol... See maal on nii uskumatul julge ja isegi erootiline oma aja kohta.

Hea küll. Muhv lõpetab tänaseks.

So much to do, so little time to do it...

Siin on siis minu TO DO list:

• helistada ja bronnida ära teatripiletid etendusele "Meie, kangelased" Linnateatris.
• küsida emalt kaamera tagasi ja käia Viru juures Hämarikku pildistamas
• osta ära Ragnari sõbrapäevakingitus
• viia fotod ilmutusse
• teha valmis ettekanne Narva linnusest
• teha valmis ettekanne Hämarikust (Kunstianalüüsi jaoks)
• kirjutada sünopsis oma videoprojekti jaoks (midagi Salingerilt?)
• lugeda läbi raamat üldajaloo jaoks
• hakata õppima keskaja kunsti eksamiks

KUIDAS MA KÕIGE SELLEGA HAKKAMA PEAKSIN SAAMA!?!?!?!? :S

Nii. Nüüd paneme siia kirja veel paar ideed enne kui need meelest ära lähevad:

• inglise keele ettekanded: Franz Marc, Norman Rockwell, piiblisümboolika renssansskunstis
• renessansskunsti ajaloo kirjalik töö: Jean Fouquet
• digivideo projekt: mingi kollaaž Salingeri novellidest
• kunstiteose analüüsi ettekanne: Hämarik VÕI Mustamäe majade maalitud otsaseinad
• kunstiteose analüüsi kirjalik töö: "Georg Ots" või mõni muu Jaan Elkeni maal
• vitraaži järgmine projekt: tellisemuster VÕI liiklusmärgid VÕI puud VÕI peegel

Jah, ma tean, väga segane. Lihtsalt nii palju on teha, et head ideed kipuvad meelest minema. Oeh...

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje...

Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu me lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.

Kuidas suutis Ristikivi sellised sõnad ritta panna, paari reaga nii palju öelda? Lugesin täna juhtumisi seda vana luuletust, mis nii tihti kasutust leiab, et on vist kõigile pähe kulunud. Ometi on see ju hämmastav, et selline tõde on edasi antud nii lihtsalt.

Tavaliselt arvatakse, et targad on need kes keerulist juttu ajavad, suurte sõnadega seletavad. See ei ole nii. Tõeliselt tark inimene on see, kes suudab lihtsate sõnadega midagi raskesti seletatavat, lausa hoomamatut edasi anda.

Mulle jäävad mälestused. Mitte mälestused sellest, mis oli, vaid minu mõtted ja sinu naeratused ja sõnad, mida ma kunagi ei öelnud. Ja ma luban, et ma kannan neid oma südame kohal.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Nädalavahetus

Lõpuks... on... neljapäev... läbi... oeh...

Viis loengut. Esimene algab 8.30. Viimane lõppeb 19.00. Vahepeal on kahetunnine paus. Aia.

Esimene loeng - digivideo - jäi ära. Mida ma ei teadnud. Nii et vedasime Evaga ennast poole üheksaks ilmaasjata kooli :(

Aga vitraaž oli äge. Sain oma kavandi lõpuks valmis. Tegu on siis kahest abstraktsest vitraažist koosnevast kompositsioonist, ühes domineerivad ümarad ja kaarjad vormid, teises teravad ja sirged. Paralleele võib tõmmata naiseliku ja meheliku vahel.Vitraažide jooned peegeldavad teineteist, luues minu arvates huvitava rütmi. Värvidena kasutan oranžikaspunast, sinist ja helehalli.

Woman of the (Snow)Dunes

Üle pika aja sattusin jälle blogima. Kiire on lihtsalt olnud...

Täna võin ma enda üle uhke olla. Käisin kõigis loengutes (mis viimasel ajal pole sugugi igapäevane nähtus), võtsin raamatukogust LÕPUKS saksa keele õpiku ning ostsin LÕPUKS vatmanpaberit ja kalkat vitraažikavandi jaoks. Nüüd pole mul enam põhjust seda muudkui edasi lükata.

Läbi lumetormi raamatukogust koju rühkides meenus mulle film, mida me eile Urmoga Polymeris vaatamas käisime. Tegu siis 1964. aasta Jaapani filmiga "Woman of the Dunes". Film jutustab loo Jaapani naisest ja mehest, kes elavad kõrbes ja kelle maja ähvardab liiva alla mattuda. Stoori polnudki filmi juures esmatähtis, palju nauditavam oli filmi rahulik kuid kaasahaarav rütm. Lugu edasi kandvad kaadrid vaheldusid kummalise nurga alt võetud lähivõtetega inimeste kehadest (a la kurgualune), mis olid pidevalt liivased, ja kaadritega liivaluidetest, pidevas liikumises, voolujoonelised. Lõpuks sulasid need kaadrid minu jaoks kokku - inimeste kurvilised kehad ja lõputud lainetavad jooned liival.

Kui mõttetuna tundus mulle eile nende väikeste inimeste lootusetu võitlus liivaga. Miks nad lihtsalt mujale elama ei läinud? Täna tuisu ja tuule käes suutsin ma asju aga hoopis teise nurga alt näha. Elame ju ka meie kõrvaltvaataja jaoks täiesti ajuvabalt. Talvel kühveldame labidatega oma autosid ja maju lumest puhtaks, kanname pakse vammuseid kaitseks külma eest ja liigume tibusammul, et mitte libedal tänaval konte murda. Aga vähesed meist mõtlevad, et aitab jamast, kolin mujale. See on meie kodu, ükskõik kui mõistusevastane siin elamine ka ei tunduks.

Woman of the Dunes - vapper naine kinolinalt, kes oli valmis väsimatult tööd rügama, et oma kodu päästa. Heakene küll, kui mina peaksin ööde viisi labidaga liiva viskama, siis ma vist tõesti otsiksin omale uue elukeskkonna. Aga kuskil pole täiuslik. Ja kui ma täna õhtul sissesõiduteed lumest puhtaks lähen lükkama, siis pean ma meeles seda vikest jaapanlannat ja ei kiru oma esivanemaid selle eest, et nad havail ei võinud oma põllulappe harima hakata. Olen hoopis õnnelik, et lumi sulab varsti (loodetavasti) ära.