Jah, ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väikesed võivad olla suured, kõige suuremad.

Oeh. Lihtsalt... oeh.

Tulime Ragnariga just Linnateatrist, kus vaatasime etendust "Tõde ja Õigus. Teine Osa." Hetkel olen emotsioonidest nii vallatud, et raske on olla. Keeruline on paigal püsida. Nutt ja naer tahavad korraga tulla. Kuidas saab nii olla, midagi sellist teha, luua... Mul on sellest etendusest nii hea.

Etendus kestis viis tundi. Hirmutav? Ma ei oleks aja möödumist tähele pannudki, kui kahte vaheaega poleks olnud. Niisugune elamus jätab minusse jälje pikaks ajaks. Ja kõik need mõtted, mis mul nüüd peas tiirlevad. Alustades sellest, et kadunud on igasugune vimm saksa keele õppimise vastu. Meil on ju võimalus tasuta õppida keelt. Mulle meenus seda etendust vaadates üks peamine põhjus, miks ma tahan keeli õppida - et lugeda originaalis Puškinit, Goethet, Shakespeare'i, Hugo'd jne. Ja üldse - milline õnnistus, et ma saan õppida! Ma ei pea virelema ja nälgima, et oma õppemaksu tasuda. Mulle on antud see imeline võimalus - ma saan ju õppida! Kadunud on mu tüdimus, miks peaksin ma veel suure koormuse üle kaebama?

Kogu see etendus veel tiirleb mu peas, üks idee ajab teist taga. Raske on valida lemmikstseeni või osatäitjat. Kuidas mul süda kurku tõusis, kui Ramilda ütleb haigena Indrekule:"Mul oli siis õigus!" ja Indrek hüüab: "EI!". Kui naljakas see oli, kuidas Molotov poistele oma mattemattikat õpetas. Kui nukker meel mul oli, kui poisid karjusid Slopaševile "Puškin ahju!" ja kuidas viimane Puškini pildi taha varjus. Ja kui mõjuv oli Indrek sellisena, nagu ta oli - pealtvaataja, jälgijana. Ja siis see, kuidas ta härra Maurusele vastas: "Õpetaja oli Puškinist rääkides pisarateni liigutatud ja meile tegi see nalja. Ja kui härra Maurus küsib, kas neil häbi ka on, vastab Indrek: "Pärast oli." See, just see on minu armas Indrek, just selline on ta mulle alati olnud ja just selliseks ta mulle jääb! Ja muidugi härra Maurus, kelle tegelaskuju oli Nüganen temale omaselt uue nurga alt käsitlenud. Tuli välja Mauruse väiklus, aga kõrvale ei jäänud ka tema inimlikkus. Ja tuleb tõdeda, et rohkem võiks olla õpetajad, kes räägivad, et keelt on vaja armastada - see on see Tammsaare armastus, ilma milleta poleks midagi. Ja muidugi etenduse kulminatsioon. Minul oli pisar silmas peaaegu kogu kolmanda vaatuse ajal. Ja kui väike Tiina küsis Indrekult: "Kas sa tõesti ootad mind ära?", siis minul juba pisarad voolasid. :)

Nüüd on mul nii palju mõtteid: usust ja uskumisest, armastusest, eestlaseks olemisest. Ma tahaks... ma ei tea... Sellepärast me ju elamegi. Sellepärast me ju saame ja peamegi eksisteerima. Sest et on olemas midagi sellist. Midagi nii kirjeldamatut. Niisugused õhtud nagu tänane tuletavad mulle meelde, kes ja miks ma olen.