seisad kesk suletud seebimulli
oled ja viskad kirja ja kulli
ümber on aega on natuke ruumi
pöörlevaid pilvi tiirlevaid tuumi
juuri ja tüvesid õisi ja lehti
savi ja õhku millest meid tehti
kes need hetked kõik ajaks lükkis
tõstab su lendu maailmaga tükkis
siis aga lind pillab valguse nokast
langeb su maailm vastu okast
orjavitsas ämblikuvõrgus
kaduvas piisas veel peegeldub kõrgus
Jaan Kaplinski
***
Eelmine kevad käisime me telkidega mere ääres, Pärispeal. Mina, Ragnar, Mihkel, Teele, Urmo, Otto ja Renate. Enne tagasi linna sõitmist tegime Teelega seebimulle. Tal oli kaasas üks hiigelsuur mullitaja, millest tulid suured, sätendavad, tuule käes loperdavad mullid. Ma mäletan siiamaani, kui kummalised need olid seal mändide vahel. Ja ma kujutasin salaja ette, kuidas äkki üks nendest mullidest pääseb teravate männiokaste käest ja lendab ära. Lendab läbi metsa ja mööda randa. Kuhu ta siis küll jõuaks, mida ta näeks oma lühikese seebimullielu jooksul? Hirved tõstaksid pea, jänes peatuks oma rajal et uudistada seda uutmoodi säravat liblikat. See mõte tekitas kummastava tunde. Ma tahtsin ise hetkeks olla see muretu seebimull, keda tuul pillub ja kellel pole aimugi, et ta elu võib iga hetk mõne okka otsas lõppeda. Kui ilus võib tunduda maailm läbi seebimulli...
Mu ümber on inimesed, aga ma olen ikkagi üksinda. Olen alati olnud. Kas seebimull tunneb ka, et ta on üksi? Äkki saaksin ma järgmine kord sündida seebimullina...
No comments:
Post a Comment