Hall päev

Täna on hall päev. Taevas on hall, lumi on hall, puud on hallid, majad on ka hallid. Isegi valgus on hall. Ja mul on hallid püksid jalas.

Ma vaatasin täna vanu fotosid. Kas on võimalik, et varem oli elu värvilisem? Äkki kaotab maailm iga päevaga oma värve ilma et me seda ise märkaksime ja kümne aasta pärast elame me kõik juba must-valges maailmas?

Ottomaa. Suvi suure tähega.

Soe ja päike. Ragnar ja Urmo ja Otto ja Renate ja Priit. Petank ja makaronide keetmine ja jaanituli ja rand ja lõputud heinamaad ja rändamine ja... muud seiklused.

Löwenruh park. Me veetsime seal oma suve.

Saime seal too päev Urmoga kokku ja mina kandsin oma rohelisi kingi. Nendega oli nii võimatu käia, ma sain omale viis villi ja kutsusin Ragnari sinna, et ta mulle kojutulekuks ketsid tooks. Aga siis oli suvi. Ma mängisin kitarril American Pie'd ja Urmo laulis.

Talv. Pärnu. In Graafika. See oli ju ainult mõned kuud tagasi, aga juba on see mälestuseks kulunud.

Kunstnike maja ja vein ja bussisõit ja näitused. Ja inimesed, kellega oli hea koos olla.

Jälle Löwenruh. Jälle suvi.

Ja Urmo ja Otto ja Renate. Ja mänguväljakud ja rattad ja jutud. Ja viimased suveööd. Ja see kummastav tunne - et oled nagu veel laps ja nagu ei ole ka.

Kristiine. Kodukant.

Perroon, tänavad. Uitamine.

Õde ja vend. Urmo ja Otto. Ragnar.

Too päev oli juba külm. Me sõitsime Teelega rattaga ümber Arena ja laulsime Moosiseemnekaru.

Need pildid tunduvad nagu väikesed aknad minevikku. Võtan ühe sellise ette ja kui natuke pikemalt vaatan, hakkab silme ees justkui film jooksma - kõik tuleb tagasi. Värvid ja lõhnad ja mõtted ja tunded.

Ma tahan niiii väga juba suve!