Hall päev

Täna on hall päev. Taevas on hall, lumi on hall, puud on hallid, majad on ka hallid. Isegi valgus on hall. Ja mul on hallid püksid jalas.

Ma vaatasin täna vanu fotosid. Kas on võimalik, et varem oli elu värvilisem? Äkki kaotab maailm iga päevaga oma värve ilma et me seda ise märkaksime ja kümne aasta pärast elame me kõik juba must-valges maailmas?

Ottomaa. Suvi suure tähega.

Soe ja päike. Ragnar ja Urmo ja Otto ja Renate ja Priit. Petank ja makaronide keetmine ja jaanituli ja rand ja lõputud heinamaad ja rändamine ja... muud seiklused.

Löwenruh park. Me veetsime seal oma suve.

Saime seal too päev Urmoga kokku ja mina kandsin oma rohelisi kingi. Nendega oli nii võimatu käia, ma sain omale viis villi ja kutsusin Ragnari sinna, et ta mulle kojutulekuks ketsid tooks. Aga siis oli suvi. Ma mängisin kitarril American Pie'd ja Urmo laulis.

Talv. Pärnu. In Graafika. See oli ju ainult mõned kuud tagasi, aga juba on see mälestuseks kulunud.

Kunstnike maja ja vein ja bussisõit ja näitused. Ja inimesed, kellega oli hea koos olla.

Jälle Löwenruh. Jälle suvi.

Ja Urmo ja Otto ja Renate. Ja mänguväljakud ja rattad ja jutud. Ja viimased suveööd. Ja see kummastav tunne - et oled nagu veel laps ja nagu ei ole ka.

Kristiine. Kodukant.

Perroon, tänavad. Uitamine.

Õde ja vend. Urmo ja Otto. Ragnar.

Too päev oli juba külm. Me sõitsime Teelega rattaga ümber Arena ja laulsime Moosiseemnekaru.

Need pildid tunduvad nagu väikesed aknad minevikku. Võtan ühe sellise ette ja kui natuke pikemalt vaatan, hakkab silme ees justkui film jooksma - kõik tuleb tagasi. Värvid ja lõhnad ja mõtted ja tunded.

Ma tahan niiii väga juba suve!

Kevaderahutus

Ma ei tea.
Tahaks lihtsalt olla.
Mul on hea,
Ka veidi nukker olla.

Sulalootust
On külmas, märjas õues.
Suveootust
On minu tühjas põues.

Ka teistega
Mul üksinda on olla.
Ma ei tea,
Tahaks lihtsalt olla.

Kevadeigatsus

seisad kesk suletud seebimulli

oled ja viskad kirja ja kulli

ümber on aega on natuke ruumi

pöörlevaid pilvi tiirlevaid tuumi

juuri ja tüvesid õisi ja lehti

savi ja õhku millest meid tehti

kes need hetked kõik ajaks lükkis

tõstab su lendu maailmaga tükkis

siis aga lind pillab valguse nokast

langeb su maailm vastu okast

orjavitsas ämblikuvõrgus

kaduvas piisas veel peegeldub kõrgus

Jaan Kaplinski

***

Eelmine kevad käisime me telkidega mere ääres, Pärispeal. Mina, Ragnar, Mihkel, Teele, Urmo, Otto ja Renate. Enne tagasi linna sõitmist tegime Teelega seebimulle. Tal oli kaasas üks hiigelsuur mullitaja, millest tulid suured, sätendavad, tuule käes loperdavad mullid. Ma mäletan siiamaani, kui kummalised need olid seal mändide vahel. Ja ma kujutasin salaja ette, kuidas äkki üks nendest mullidest pääseb teravate männiokaste käest ja lendab ära. Lendab läbi metsa ja mööda randa. Kuhu ta siis küll jõuaks, mida ta näeks oma lühikese seebimullielu jooksul? Hirved tõstaksid pea, jänes peatuks oma rajal et uudistada seda uutmoodi säravat liblikat. See mõte tekitas kummastava tunde. Ma tahtsin ise hetkeks olla see muretu seebimull, keda tuul pillub ja kellel pole aimugi, et ta elu võib iga hetk mõne okka otsas lõppeda. Kui ilus võib tunduda maailm läbi seebimulli...

Mu ümber on inimesed, aga ma olen ikkagi üksinda. Olen alati olnud. Kas seebimull tunneb ka, et ta on üksi? Äkki saaksin ma järgmine kord sündida seebimullina...

Jah, ka väikesed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väikesed võivad olla suured, kõige suuremad.

Oeh. Lihtsalt... oeh.

Tulime Ragnariga just Linnateatrist, kus vaatasime etendust "Tõde ja Õigus. Teine Osa." Hetkel olen emotsioonidest nii vallatud, et raske on olla. Keeruline on paigal püsida. Nutt ja naer tahavad korraga tulla. Kuidas saab nii olla, midagi sellist teha, luua... Mul on sellest etendusest nii hea.

Etendus kestis viis tundi. Hirmutav? Ma ei oleks aja möödumist tähele pannudki, kui kahte vaheaega poleks olnud. Niisugune elamus jätab minusse jälje pikaks ajaks. Ja kõik need mõtted, mis mul nüüd peas tiirlevad. Alustades sellest, et kadunud on igasugune vimm saksa keele õppimise vastu. Meil on ju võimalus tasuta õppida keelt. Mulle meenus seda etendust vaadates üks peamine põhjus, miks ma tahan keeli õppida - et lugeda originaalis Puškinit, Goethet, Shakespeare'i, Hugo'd jne. Ja üldse - milline õnnistus, et ma saan õppida! Ma ei pea virelema ja nälgima, et oma õppemaksu tasuda. Mulle on antud see imeline võimalus - ma saan ju õppida! Kadunud on mu tüdimus, miks peaksin ma veel suure koormuse üle kaebama?

Kogu see etendus veel tiirleb mu peas, üks idee ajab teist taga. Raske on valida lemmikstseeni või osatäitjat. Kuidas mul süda kurku tõusis, kui Ramilda ütleb haigena Indrekule:"Mul oli siis õigus!" ja Indrek hüüab: "EI!". Kui naljakas see oli, kuidas Molotov poistele oma mattemattikat õpetas. Kui nukker meel mul oli, kui poisid karjusid Slopaševile "Puškin ahju!" ja kuidas viimane Puškini pildi taha varjus. Ja kui mõjuv oli Indrek sellisena, nagu ta oli - pealtvaataja, jälgijana. Ja siis see, kuidas ta härra Maurusele vastas: "Õpetaja oli Puškinist rääkides pisarateni liigutatud ja meile tegi see nalja. Ja kui härra Maurus küsib, kas neil häbi ka on, vastab Indrek: "Pärast oli." See, just see on minu armas Indrek, just selline on ta mulle alati olnud ja just selliseks ta mulle jääb! Ja muidugi härra Maurus, kelle tegelaskuju oli Nüganen temale omaselt uue nurga alt käsitlenud. Tuli välja Mauruse väiklus, aga kõrvale ei jäänud ka tema inimlikkus. Ja tuleb tõdeda, et rohkem võiks olla õpetajad, kes räägivad, et keelt on vaja armastada - see on see Tammsaare armastus, ilma milleta poleks midagi. Ja muidugi etenduse kulminatsioon. Minul oli pisar silmas peaaegu kogu kolmanda vaatuse ajal. Ja kui väike Tiina küsis Indrekult: "Kas sa tõesti ootad mind ära?", siis minul juba pisarad voolasid. :)

Nüüd on mul nii palju mõtteid: usust ja uskumisest, armastusest, eestlaseks olemisest. Ma tahaks... ma ei tea... Sellepärast me ju elamegi. Sellepärast me ju saame ja peamegi eksisteerima. Sest et on olemas midagi sellist. Midagi nii kirjeldamatut. Niisugused õhtud nagu tänane tuletavad mulle meelde, kes ja miks ma olen.

Une-Mati, jäta mind rahule!

AARRGHHHH!

Mul on kõigest nii kõrini. Ma ei tea, mis mul hakkas. Olen kogu aeg niiiii väsinud - füüsiliselt ja vaimselt - ja tüdinud.

Ma sain Hõbevalge LÕPUKS läbi. JEEEeeeeee....

Ei, tegelikult oli ju vägev raamat. Meri ideed (kuigi võib-olla mitte alati just ajalooliselt paikapidavad) on äärmiselt kaasakiskuvad, ta mõttelend on nii kiire ja tema teadmised igast eluvaldkonnast - wow.

Nüüd ma loen kohustusikku kirjandust kooli jaoks. Ja WoTi. WoT on fantasy sari Wheel of Time. Täitsa hea.

Mh. Ma just magasin 12 tundi öösel. Ja ma olen ikka nii väsinud. Eile jäin loengus magama. Minuga ei juhtu kunagi nii! Mis mul viga on??

Eile käisime Raxuga Kappis maffiat mängimas. Renate kutsus ja korraldas. Kokku oli meid seal umbes 12. Oli väääga lahe üritus. Mina sain 2x mängjuht olla :P. Ei jõua järgmist korda ära oodata.

Nüüd homme peaks maale minema, laupäeval tagasi. Laupäeva õhtu möödub loodetavasti Levikas - pole ammu käinud. Ja pühapäeval Rganariga Linnateatrisse "Meie kangelasi" vaatama. Buujaa!

Seda kõike muidugi siis kui selleks ajaks suudan isegi oma silmi lahti hoida...