Muhvi kiri nr. 1

Kuna puutun viimasel ajal kunstiga niiii palju kokku ja mu sõbrad ei viitsi enam kuulata mu lõputut vada sellest, milline kunstnik minus parajasti suurt vaimustust tekitab, siis kirjutan vahetevahel siia midagi üles. Kurb tegelikult :(. Olen nagu Muhv, kes iseendale kirju saadab...

Ühesõnaga. Üldiselt ma pole mingi andunud renessansskunstihuviline. Mul ei ole midagi selle vastu, lihtsalt pole erilist vaimustust tekkinud. Kuni meie eelmise nädala renessansskunsti loenguni, kus ma nägin vaata et ilmutust.

Tegu on siis prantsuse maalikunstniku Jean Fouquet'ga (15. sajand). Maali nimi on "Neitsi Maarja ja Jeesuslaps ümbritsetuna inglitest". See on osa Melun'i diptühhonist. Siiamaani ei suuda ma mõista, kuidas see maal saab pärineda 15. sajandist. Neitsi Maarja nägu, keha, riietus, kogu värvigamma... mind võtab see lihtsalt sõnatuks.

Maalil on ka oma lugu. Nimelt oli Prantsuse kuningal Charles VII armuke nimega Agnès Sorel - Dame de beauté, keda on pildil kujutatud Neitsi Maarjana. Noor naine mürgitati, kui ta ootas enda ja kuninga neljandat last. Fouquet töötas tollal Prantsuse õukonnas ja see teos on maalitud väljendamaks Charles VII leina.

See pilt mõjub mulle. Sinised ja punased keerubid, ilme Neitsi Maarja näol... See maal on nii uskumatul julge ja isegi erootiline oma aja kohta.

Hea küll. Muhv lõpetab tänaseks.

So much to do, so little time to do it...

Siin on siis minu TO DO list:

• helistada ja bronnida ära teatripiletid etendusele "Meie, kangelased" Linnateatris.
• küsida emalt kaamera tagasi ja käia Viru juures Hämarikku pildistamas
• osta ära Ragnari sõbrapäevakingitus
• viia fotod ilmutusse
• teha valmis ettekanne Narva linnusest
• teha valmis ettekanne Hämarikust (Kunstianalüüsi jaoks)
• kirjutada sünopsis oma videoprojekti jaoks (midagi Salingerilt?)
• lugeda läbi raamat üldajaloo jaoks
• hakata õppima keskaja kunsti eksamiks

KUIDAS MA KÕIGE SELLEGA HAKKAMA PEAKSIN SAAMA!?!?!?!? :S

Nii. Nüüd paneme siia kirja veel paar ideed enne kui need meelest ära lähevad:

• inglise keele ettekanded: Franz Marc, Norman Rockwell, piiblisümboolika renssansskunstis
• renessansskunsti ajaloo kirjalik töö: Jean Fouquet
• digivideo projekt: mingi kollaaž Salingeri novellidest
• kunstiteose analüüsi ettekanne: Hämarik VÕI Mustamäe majade maalitud otsaseinad
• kunstiteose analüüsi kirjalik töö: "Georg Ots" või mõni muu Jaan Elkeni maal
• vitraaži järgmine projekt: tellisemuster VÕI liiklusmärgid VÕI puud VÕI peegel

Jah, ma tean, väga segane. Lihtsalt nii palju on teha, et head ideed kipuvad meelest minema. Oeh...

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje...

Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu me lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.

Kuidas suutis Ristikivi sellised sõnad ritta panna, paari reaga nii palju öelda? Lugesin täna juhtumisi seda vana luuletust, mis nii tihti kasutust leiab, et on vist kõigile pähe kulunud. Ometi on see ju hämmastav, et selline tõde on edasi antud nii lihtsalt.

Tavaliselt arvatakse, et targad on need kes keerulist juttu ajavad, suurte sõnadega seletavad. See ei ole nii. Tõeliselt tark inimene on see, kes suudab lihtsate sõnadega midagi raskesti seletatavat, lausa hoomamatut edasi anda.

Mulle jäävad mälestused. Mitte mälestused sellest, mis oli, vaid minu mõtted ja sinu naeratused ja sõnad, mida ma kunagi ei öelnud. Ja ma luban, et ma kannan neid oma südame kohal.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Nädalavahetus

Lõpuks... on... neljapäev... läbi... oeh...

Viis loengut. Esimene algab 8.30. Viimane lõppeb 19.00. Vahepeal on kahetunnine paus. Aia.

Esimene loeng - digivideo - jäi ära. Mida ma ei teadnud. Nii et vedasime Evaga ennast poole üheksaks ilmaasjata kooli :(

Aga vitraaž oli äge. Sain oma kavandi lõpuks valmis. Tegu on siis kahest abstraktsest vitraažist koosnevast kompositsioonist, ühes domineerivad ümarad ja kaarjad vormid, teises teravad ja sirged. Paralleele võib tõmmata naiseliku ja meheliku vahel.Vitraažide jooned peegeldavad teineteist, luues minu arvates huvitava rütmi. Värvidena kasutan oranžikaspunast, sinist ja helehalli.

Woman of the (Snow)Dunes

Üle pika aja sattusin jälle blogima. Kiire on lihtsalt olnud...

Täna võin ma enda üle uhke olla. Käisin kõigis loengutes (mis viimasel ajal pole sugugi igapäevane nähtus), võtsin raamatukogust LÕPUKS saksa keele õpiku ning ostsin LÕPUKS vatmanpaberit ja kalkat vitraažikavandi jaoks. Nüüd pole mul enam põhjust seda muudkui edasi lükata.

Läbi lumetormi raamatukogust koju rühkides meenus mulle film, mida me eile Urmoga Polymeris vaatamas käisime. Tegu siis 1964. aasta Jaapani filmiga "Woman of the Dunes". Film jutustab loo Jaapani naisest ja mehest, kes elavad kõrbes ja kelle maja ähvardab liiva alla mattuda. Stoori polnudki filmi juures esmatähtis, palju nauditavam oli filmi rahulik kuid kaasahaarav rütm. Lugu edasi kandvad kaadrid vaheldusid kummalise nurga alt võetud lähivõtetega inimeste kehadest (a la kurgualune), mis olid pidevalt liivased, ja kaadritega liivaluidetest, pidevas liikumises, voolujoonelised. Lõpuks sulasid need kaadrid minu jaoks kokku - inimeste kurvilised kehad ja lõputud lainetavad jooned liival.

Kui mõttetuna tundus mulle eile nende väikeste inimeste lootusetu võitlus liivaga. Miks nad lihtsalt mujale elama ei läinud? Täna tuisu ja tuule käes suutsin ma asju aga hoopis teise nurga alt näha. Elame ju ka meie kõrvaltvaataja jaoks täiesti ajuvabalt. Talvel kühveldame labidatega oma autosid ja maju lumest puhtaks, kanname pakse vammuseid kaitseks külma eest ja liigume tibusammul, et mitte libedal tänaval konte murda. Aga vähesed meist mõtlevad, et aitab jamast, kolin mujale. See on meie kodu, ükskõik kui mõistusevastane siin elamine ka ei tunduks.

Woman of the Dunes - vapper naine kinolinalt, kes oli valmis väsimatult tööd rügama, et oma kodu päästa. Heakene küll, kui mina peaksin ööde viisi labidaga liiva viskama, siis ma vist tõesti otsiksin omale uue elukeskkonna. Aga kuskil pole täiuslik. Ja kui ma täna õhtul sissesõiduteed lumest puhtaks lähen lükkama, siis pean ma meeles seda vikest jaapanlannat ja ei kiru oma esivanemaid selle eest, et nad havail ei võinud oma põllulappe harima hakata. Olen hoopis õnnelik, et lumi sulab varsti (loodetavasti) ära.