Woman of the (Snow)Dunes

Üle pika aja sattusin jälle blogima. Kiire on lihtsalt olnud...

Täna võin ma enda üle uhke olla. Käisin kõigis loengutes (mis viimasel ajal pole sugugi igapäevane nähtus), võtsin raamatukogust LÕPUKS saksa keele õpiku ning ostsin LÕPUKS vatmanpaberit ja kalkat vitraažikavandi jaoks. Nüüd pole mul enam põhjust seda muudkui edasi lükata.

Läbi lumetormi raamatukogust koju rühkides meenus mulle film, mida me eile Urmoga Polymeris vaatamas käisime. Tegu siis 1964. aasta Jaapani filmiga "Woman of the Dunes". Film jutustab loo Jaapani naisest ja mehest, kes elavad kõrbes ja kelle maja ähvardab liiva alla mattuda. Stoori polnudki filmi juures esmatähtis, palju nauditavam oli filmi rahulik kuid kaasahaarav rütm. Lugu edasi kandvad kaadrid vaheldusid kummalise nurga alt võetud lähivõtetega inimeste kehadest (a la kurgualune), mis olid pidevalt liivased, ja kaadritega liivaluidetest, pidevas liikumises, voolujoonelised. Lõpuks sulasid need kaadrid minu jaoks kokku - inimeste kurvilised kehad ja lõputud lainetavad jooned liival.

Kui mõttetuna tundus mulle eile nende väikeste inimeste lootusetu võitlus liivaga. Miks nad lihtsalt mujale elama ei läinud? Täna tuisu ja tuule käes suutsin ma asju aga hoopis teise nurga alt näha. Elame ju ka meie kõrvaltvaataja jaoks täiesti ajuvabalt. Talvel kühveldame labidatega oma autosid ja maju lumest puhtaks, kanname pakse vammuseid kaitseks külma eest ja liigume tibusammul, et mitte libedal tänaval konte murda. Aga vähesed meist mõtlevad, et aitab jamast, kolin mujale. See on meie kodu, ükskõik kui mõistusevastane siin elamine ka ei tunduks.

Woman of the Dunes - vapper naine kinolinalt, kes oli valmis väsimatult tööd rügama, et oma kodu päästa. Heakene küll, kui mina peaksin ööde viisi labidaga liiva viskama, siis ma vist tõesti otsiksin omale uue elukeskkonna. Aga kuskil pole täiuslik. Ja kui ma täna õhtul sissesõiduteed lumest puhtaks lähen lükkama, siis pean ma meeles seda vikest jaapanlannat ja ei kiru oma esivanemaid selle eest, et nad havail ei võinud oma põllulappe harima hakata. Olen hoopis õnnelik, et lumi sulab varsti (loodetavasti) ära.