Rahulolemine

Täna on olnud nii mõnus ja tegus päev. Ainus väike pettumus oli see, et puudusin kahest hommikusest loengust, kuna käisin arstil. Arst oli kell 10.30, nii et olin ebatavaliselt varasel ajal kodus ja tegus.

Kõigepealt kauaplaanitud sügisene suurpuhastus - koristasin, küürisin, tolmutasin, isegi riidekapi tegin korda. Siis tegin süüa - kana, kurgisalat, võikud. Polegi ammu saanud midagi korralikku teha endale. Siis paar tundi arvutis ja pärast kella kolme sättisin end kooli poole minema. Prantsuse keeles oli meid taaskord liiga vähe ja õppejõud jättis loengu ära. Käisin siis hoopis Erasmuse kohta küsimas ja raamatukogus. Edasi helistas Liisa. Läksin tema ja ta sõbra Taavi poole Keskturu lähedal. Kohvitasime ja pläkutasime. Kella seitsmest sain Museumis Evaga kokku. Läksime EKKM-i näituse Welcome to the Machine avamisele. Kohtasime seal veel Karinit ja Merilini. Näitus oli läbi kolme korruse ja üllatavalt hea. Juba esimesel korrusel jäi mulle silma töö, mis põhines Sir Ebenezer Howardi ideel perfektsest linnamaastikust. Suurel valgustatud pannool oli Õismäe plaan, mille keskel mängis grammofon. Huvitav lähenemine Howardi ideele linnast kui magnetist ja inimesest kui nõelast. Teisel korrusel oli meeldejäävaim töö fotoväljapanek Tallinna puitrajoonidest (Uus Maailm, Kalamaja). Esmapilgul polnud piltides midagi erilist, aga kui kõik ruumis liikumatult seisid, kustusid tuled ja ultraviolettvalgus tõi nähtavale hoopis uue tasandi - majad ja tänavad olid täis militaarseid märke. See nõudis aga publikult koostööd. Negatiivse elamuse jätsid ebaoriginaalsed tööd. On teada värk, et massimeedia, virtuaalmaailm ja info üleküllus on praegu aktuaalsed teemad. Kuid ühte ja sama asja korrutada ilma mingi uudse lähenemisnurgata jätab kulunud ja igava mulje.

Pärast näitust käisime Evaga Rimist toitu varumas ja pargis jutustamas. Siis suundusime bussijaama heli-performance'i üritusele Bussijaam heliseb. Oli üllatavalt äge üritus. Bussijaama ootesaalis vilkusid tuled ja mängiti head muusikat, väljas olid videoinstallatsioonid. Keldrisööklas müüdi vägijooke. Kui muidu on bussijaam mulle alati olnud pigem vahepeatuseks, abivahendiks reisimisel punktist A punkti B, siis nüüd oli põnev sinna minna mitte reisi vaid koha enda pärast. Pinkidel istuv kunstiinimestest publik segunes bussi ootavate perekondade ja vanamammidega, kellest nii mõnelgi hakkas jalg muusika saatel kaasa tatsuma. Tuttav koht sai täiesti uue näo ja tähenduse. Istusime seal koos Otto kursavenna Urmase ja Evaga, arutasime maailmaasju ja kuulasime head heli.

Veidi enne kahtteist pidime Evaga trammi peale minema, et koju jõuda. Kogu tänane päev on mu täitnud positiivse energiaga. Hall sügis on nüüd veidi värvilisem.