Tegus

Seeni ma ei söö, aga korjata meeldib küll. Ma avastasin selle tegevuse pühapäeval, kui me Ragnari, Mihkli, Aku, Ronja ja isaga metsas käisime. Kuhugi polnud astuda, igal pool jäi jala alla mõni seen, pohl või mustikas. Aga seenelkäik iseenesest oli mõnus. Kõnnid vaikses metsas, mõtled omi mõtteid. Ja rõõmustad, kui leiad mõne puraviku, loomaraja või sisaliku. Käisime küll metsas mitmekesi, aga seenekorjamine pole eriti kollektiivne tegevus. Teised paistsid kuskilt puude vahelt, vahel keegi hüüdis kaugemalt. Igati äge pärastlõuna.

EKA elu käib edasi täie hooga. David Vseviov - EKA legendaarne professor - on täpset nii äge kui ma kuulnud olen. Leebe häälega, uskumatult tark, muheda huumorimeelega ja oskusega panna kogu saalitäis rahvast iga oma sõna neelama. Kunstiteose analüüs oli ka väga huvitav. Ainus aine, mis mulle siiani ei meeldi, on saksa keel. Õpetaja nunnutas meid nagu algklassilapsi. Eva arust oli ta sõbralik, aga mulle niisugune ninnu-nännu pildikesed ja mängud ei meeldi. Tahaks nagu keelt õppida või nii.

Täna käisime Rganariga Draakoni galeriis Mari Roosvalti näituse 'Tähised' avamisel. Karin ja Eva tulid ka. Tõeliselt lahe näitusekogemus. Roosvalti maalid meenutavad veidi Elkeni ja Richteri segu. Ta oli maalinud või pildistanud erinevtae riikide kanalisatsiooniluuke ja fotod veel hiljem üle maalinud. Mulle istub väga niisugune urbanistlik teema, kanalisatsiooonikaevud nägid väga uhked välja. Meenutasid esialgu mingeid ehteid või sõlgesid. Üks suur maal nägi tõepoolest rohkem medaljoni moodi välja. Minu lemmik oli aga opis üks väiksem teos, hallikates-lillakates toonides. Seal peal oli kaks kaevuluuki, nende vahel nöör värvikihi all. Millegipärast sai see töö mulle eriti südamelähedaseks...

Nüüd teeme Ragnariga veini-filmiõhtu. Homme saab kaua magada, thank god...