Mõned meist annavad, mõned meist võtavad, mõned meist kaotavad ennast ja nutavad, kuid teisel kasvavad tiivad ja lendavad ära nad...

Ja Urmo läkski ära. Mulle ei jõua see siiani kohale. Ta helistas mulle täna Amsterdamist ja rääkis muljeid.

Reedel oli ärasaatmispidu. Mina jõudsin Maurusesse alles pärast üheksat, kui Urmo, Otto ja Helen olid seal juba tükk aega trimbanud. Renate tuli natuke pärast mind. Jõin ära ühe siidri, mängisime kaarte, rääkisime juttu. Helen läks mõne aja pärast koju. Ostsime poest veel alkoholi ja suundusime hundiparki, kus meid ootasid juba meeldivalt joogised Karin ja Katerin, kes olid lahkesti nõus minuga rummi jagama, mida ma koos gin longdringiga jõin. Hommikul kahetsesin. Oli äge - jutustasime ja naersime. Mingi hetk liikusime levikasse, kus oli metsikult rahvast. Minu kontsad ja silmapliiats meelitasid ligi karja vanu lakku täis perverte - oh seda rõõmu... Ma ei tea siiani, kuidas meil õnnestus laud saada. Tarbitud alkohol muutis kõik kuidagi häguseks. Karin ja Urmo paistsid kenasti läbi saavat, aga lõpuks sai mul kõrini, et mul kellegagi rääkida polnud, pealegi oli seal umbses keldris juba päris paha olla ja toole ka ei jätkunud. Otsustasin jalutama minna.

Kuna Rax ja Priit olid disainiööl, mõtlesin nendega kokku saada. Leidsin nad täiesti õnneliku juhuse läbi - kondasid kaks purjus tüüpi Rotermanis ja kui ma hüüdsin, tuli välja, et olidki nemad. Hakkasime lõbusas tujus kodu poole liikuma - mina poiste vahel. Laste Maailma ees tuli meile vastu kamp eesti(!) noori, kes olid alkoholist julgust saanud ja tülinorimise tujus. Ühele noormehele ei meeldinud, et me kõrvuti tänaval käime. Me küll üritasime rahulikult rääkida, aga kui inimene ikka tahab kakelda, siis ta leiab selleks ka põhjuse. Üritasin küll Priitu ja Ragnarit sealt ära tõmmata, aga asjata. Läksin korraks maja nurga taha abi kutsuma, aga tuli välja, et seal seisavad selle sama kamba ülejäänud liikmed - feil! Üritasin neile selgeks teha, et nad oma sõbrale aru pähe paneksid, aga selle asemel said nad hoopis minu peale pahaseks ja ei lasknud mul tagasi tänavale minna. Kui ma lõpuks ümber nurga tagasi läksin, oli Ragnar läinud ja minu kott ja telefon ja võtmed koos temaga. Paanika!

Pärast umbes pooletunnist tulemusteta otsingut istusin Sõpruse ette pingile meelt heitma. Rumal mina - istu teinekord paigal ja ära hakka organiseerima! Ma vist nägin eriti õnnetu välja, sest varsti kõnetas mind üks mustanahaline noormees ja küsis, mis minuga juhtus. Kurtsin siis talle oma muret ja ta pakkus end appi otsima. Temal samuti mobiili polnud. Kõndisime pikalt mööda vanalinna ja rääksime samal ajal juttu. Tuli välja, et Michael on igati äge tegelane. Sündinud Nigeerias, elanud peaaegu kogu elu Suurbritannias, hetkel õpib Helsingis filosoofiat. Hea oli temaga rääkida, sest me teadsime mõlemad, et ei näe üksteist enam kunagi. Ta oli mõnusalt küüniline inimene, tegi rassistlikku nalja :D.

Lõpuks otsustasin koju minna, Michael läks oma hotelli. Kätlin lasi mu sisse ja ma avastasin, et Rax on vahepeal kodus käinud - meie mõlema kotid olid voodi peal ja mul oli 18 vastamata kõnet. Hakkasin just Raxile helistama, kui tema mulle helistas ja kümne minuti pärast oli ta juba kodus. Jumal tänatud! Tuli välja, et me olime samal ajal umbes samas kohas üksteist otsinud. Huvitav, kuidas inimesed ilma mobiiltelefonideta üldse kunagi hakkama said?

Eile sain veel korra Urmoga kokku. Rääkisime ta reisist ja niisama igasugustest asjadest. Kui ta ära minema hakkas, jõudis mulle kohale, et ma ei näe teda võib-olla 4-5 kuud. Tutvumisest saadik pole me kordagi nii kaua lahus olnud. Ma olen tema pärast rõõmus, aga samas kurb ka. Toas hakkasin lihtsalt nutma. Ta on mu parim sõber ja ma ei oska olla ilma temata...