164

Tal oli vist kinnas käes. Ma ei mäleta tema peopesa.

*

Kõige rahustavam asi maailmas on tuttavate asjade muutumumatuses veendumine. Loe ära oma sõrmed. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Alati on vastus sama, nad ei vea sind kunagi alt.

Kui mul on paha, siis see aitab. Et neid on kümme.

Aitavad muud asjad ka. Võõrad aknad näiteks. Üks minu väheseid sügiserõõme on kindlasti õhtupimeduses helendavad Teiste kodud. On midagi häbitult intiimset teiste akendesse vaatamises. Enamikel on muidugi kardinad ees, aga vahetevahel on aknalaual lamp või potilill. Siis võib mõelda, milline inimene selles toas elab. Milline inimene paneb aknalauale kardina taha lambi või vaasi kunstorhideedega või portselannuku.

Mõnikord ei olegi kardinat ees. Siis võib vaadata Teiste Inimeste koju sisse. Võib vaadata nende valitud mööblit ja mõelda, kes seal elab ja mis nad seal teevad. Ja kas nad on seal sees õnnelikud või nad arvavad, et nad on oma elu ära raisanud. Kas nad nutavad vahetevahel ja kas nad ikka päriselt armastavad seda meest või naist kellega nad seal elavad.

Vahel, kui väga veab, võib aknast näha Teisi Inimesi, kes elavad Oma Elu. Nad vaatavad televiisorist jalgpalli või hakivad supi jaoks porgandit või vahetavad lambipirni. Sest Oma Elu elataksegi nii, Päris Inimesed teevad selliseid asju. Vahel vaatab mõni kiilanev mees aknast välja ja näeb mind ja pöörab pilgu kõrvale. Küllap ta arvab, et mina olen ka Teine Inimene, kes ruttab koju porgandit hakkima ja lambipirni vahetama. Ainult lapsed vaatavad mind pikemalt - nemad ju ei tea, et Päris Inimesed ei vaata teiste Päris Inimeste akendest sisse.